Martin Wolf: rasked ajad euroala perifeerias

Enne kriisi ületas euroala perifeerias nõudlus pakkumise, tuumikriikides oli olukord vastupidine. Kuna eelarvepositsioonid olid sarnased, olid erinevused erasektoris – 2006. aastal kulutasid Kreeka, Iirimaa, Portugali ja Hispaania erasektorid oluliselt rohkem kui teenisid, Saksamaal ja Hollandis vastupidi.

Siis tuli krahh, mis lõi kõige valusamini kõige suurema võlakoormaga erasektoreid. Iirimaal, Hispaanias ja Kreekas kahanes erasektori kulutamine järsult. Selle tagajärjel halvenes järsult nende riikide valitsuste eelarvepositsioon. „Eelarvepositsioon ei ole jätkusuutlik, kui erasektori finantseerimine ei ole jätkusuutlik,“ nendib Wolf. Neis riikides just nii oligi ja sellel olid tõsised tagajärjed.

Kui euroala esimesel kümnendil mõjutas euroala sisemine tasakaalutus ja sellest johtunud mullistused negatiivselt erasektori krediiti, siis nüüd avaliku sektori krediiti. Kreeka valitsusel tuleb laenuraha eest palju kõrgemat hinda maksta kui Saksamaal, ehkki mõlemad on euroala riigid.

Avatud majandusel oleks vaja n.ö hegemooni,  mille üks roll on olla viimase instantsi kulutaja ja laenuvõtja. Euroalal oleks kõige tõenäolisem kandidaat Saksamaa, kuid Saksamaa on laenu andja, mitte võtja ega kavatse seda muuta, kirjutab Wolf. Nii tuleb seda rolli etendada nõrgema krediidivõimega riikidel ja selle eest oma reitingutega kallilt maksta.

Kuhu asetab selline olukord perifeeriariigid? Vastus on, et strukturaalsesse majanduslangusesse. Varem või hiljem tuleb neil oma eelarvedefitsiiti vähendada. Kuna valuutakurss on fikseeritud, halveneb erasektori mullide lõhkemisest kriisi sattunud majandusolukord sellest veelgi. 

Mis veel halvem, buumi ajal halvenes nende riikide konkurentsivõime euroala sees. Ka see johtus euroala sisemisest ülesehitusest. Euroopa Keskpanga intressid olid perifeeriariikidele liiga madalad. Kuna inflatsioon väliskonkurentsile suletud sektoris oli suhteliselt kõrge, olid reaalintressid neis riikides suhteliselt madalad. Konkurentsivõime kahanemine ja tugev sisenõudlus paisutas jooksevkonto defitsiiti. Sealt tekkis omakorda nõudlus euroala tuumikriikide ekspordile. Väljaspool euroala pärsib perifeeria konkurentsivõimet aga euro tugevus – euroala tuumikriigid on konkurentsivõimelisemad ka välisturgudel.

Nii on euroala perifeeria lõksus – jooksevkontot on raske plussi saada, raske on taastada erasektori laenuhuvi ja  -võimet ning praeguste defitsiitidega kaua vastu ei pea. Massiline väljaränne oleks võimalik lahendus, utreerib Wolf. Halvimal juhul tuleb üle elada pikaajaline mõõn, et nominaalhinnad ja –palgad uuesti alaneks. Iirimaa paistab olevat selle tee valinud, Kreeka ja Hispaania mitte. Lisaks tabab sellist riiki võladeflatsioon: kui nominaalhinnad ja –palgad alanevad, kasvab samal ajal valuutas võetud laenu suurus. Ees ähvardab pankrottide laine.

Kriis euroala perifeerias ei ole mingi juhuslik õnnetus – see oli süsteemi sisse kodeeritud, kirjutab Wolf. Nõrgematel liikmesriikidel tuleb lõksust väljapääs leida. Erilist abi neil loota ei ole: euroalal ei ole viimase instantsi tarbijat ning euro ise on väga tugev.