Pakendil peab olema toidu nimetus, koostisosade (sh allergiat põhjustada võivate) loetelu, koostisosa(de) kogus protsentides, netokogus, minimaalne säilimisaeg, säilitamise tingimused (sõltuvalt toidu iseloomust), valmistaja või pakendaja, ELi riigis asutatud müüja nimi ja aadress. Pakendile tuleb kanda päritolumaa/piirkond, toidu tarvitamisjuhis ja toidupartii tähistus. Märgitud peab olema see, kui mõnd toidu koostisosa on töödeldud ioniseeriva kiirgusega, ja alkohoolsete jookide puhul tegelik etanoolisisaldus mahu järgi.
Enamik nõudeist jääb samal kujul kehtima ka tulevikus, kuid tarbijate paremaks teavitamiseks viiakse nõuetesse sisse mõned muudatused. Eelnõus määratletakse minimaalne kirjasuurus, millega tuleb info toidupakendile kanda. Eeldatavasti välistab see tulevikus vajaduse n-ö luubiga poodi minna.
Tuleb kohustus esitada toitumisalane teave (energiasisaldus, teatud toitainete kogused, nt rasvad, küllastunud rasvhapped, süsivesikud, suhkur, valgud, sool). Selle teabe esitamist ei nõuta ühest koostisosast töötlemata toodete puhul ja ka nt ürtide, vürtside, kohvi, tee, äädika, pärmi puhul, samuti eraisikute juhutegevusena (nt laadal) müüdava toidu ja väikeses koguses otse tarbijale või kohalikule jaemüüjale müüdava toidu puhul.
Kehtestatakse nõuded ka toitude päritolumaa vabatahtlikule esitamisele ja alkohoolsete jookide koostisosade loetelu kohta.
Eelnõu täpsustab, et põhivastutus märgistuse õigsuse eest on tootjal, importijal ja käitlejal, kes müüb tooteid enda kaubamärgiga. Jae- ja hulgimüüjad ei tohi tarnida toitu, mis olemasoleva teabe põhjal ei vasta nõuetele.
Artikkel põhineb kaupmeeste liidu toidu märgistuse seminari materjalidel.
Seotud lood
LHV makroanalüütik Triinu Tapver ja Arenguseire Keskuse ekspert Olavi Miller arutavad saates, kas kaitsetööstus, andmekeskused, IT, kinnisvara või hoopis miski muu veab Eestit järgmised 30 aastat.