Riik asub ettevõtja selja taha

Euroopa Liidus kehtestatud reeglitest tulenevalt on riigi võimalused antud vallas sekkuda endiselt väga limiteeritud. Riikide tegevust püüti aastate eest kehtestatud regulatsiooniga piirata, et edendada krediidikindlustuse vallas konkurentsi. Praktikas kukkus välja aga vastupidi - umbes 15 suurema krediidikindlustaja asemel on jäänud turule tegutsema sisuliselt vaid 3 väga suurt tegijat, kes määravad ka teenuste tingimused ning EL riikide eksportijad sõltuvad antud vallas suures osas eelkõige just nende otsustest ja poliitikast. Siinjuures tasub mainida, et Euroopast väljaspool lühiajaliste ekspordigarantiide pakkumisel analoogsed piirangud puuduvad.

Lühiajaline krediidikindlustus on näide sellest, kuidas riigid on tegevusalalt lahkunud, kuid kahjuks on seeläbi kaotatud ka võimekus kriisiolukorras ettevõtteid toetada. Sedavõrd keerukas valdkonnas on kogemused väga olulised ning üleöö ei ole võimalik rahvusvahelistele suurettevõtetele võrdväärseks partneriks hakata. Kahtlemata ei tohiks olla riigil eesmärki aktiivselt ettevõtluses osaleda, kuid siiski ei tohiks välistada võimalust tagada avalikkuse huvide kaitstust just läbi omanikurolli. Teatud strateegilistes valdkondades on oluline säilitada tegevuse üle kontroll ning mõnel juhul on efektiivne teha seda omanikuna, mitte läbi eriregulatsiooni või järelvalve.

Tänases majandusolukorras on kahjude suurenemine, krediidikindlustuse hindade mitmekordistumine ja konservatiivsus ettevõtete maksevõime hindamisel mõistetav. Pigem on konkreetsete tingimuste asemel küsimus selles, kas üldse kindlustust saab või mitte. Teisalt tundub, et kohati tehakse liiga neile, kes on täna küllaltki tublid, kuid teatud üldistest piirangutest tulenevalt nende riske sellegipoolest ei kindlustata. Näiteks pole sisuliselt võimalik saada katet Baltikumi ettevõtetele või ka teatud sektori ettevõtetele mistahes riigis. Siin võib nimetada ehitussektorit, jaekaubandust, transpordisektorit. Globaalsete kindlustajate konservatiivsust suurendab muu hulgas asjaolu, et kui ühele ostjale eraldatud riskilimiiti on vaja suurtele tegijatele suurtel turgudel, siis ei pruugi seda väikestele ettevõtetele enam lihtsalt jätkuda. Kuna Eesti turg ja siinsed ettevõtjad on maailma mastaabis väga väikesed, siis tõmmatakse tegevust kokku just siin. Põhjused on mõistetavad, ettevõtted peavad fokusseeruma olulisele ja neid pole võimalik valikutes oluliselt sundida. Teisalt tundub, et ka siinsel turul on võimalik rakendada teatud paindlikke lahendusi, mida täna ei pakuta. Endiselt on nii meil kui mujal palju tublisid ettevõtteid, kes suure tõenäosusega majanduskonjunktuuri madalseisu üle elavad. Miks ei võiks neid siis kindlustada?

Enamus maailma riike toetab ettevõtteid garantiide või tagatiste näol, kuna igal riigil on huvi edendada eksporti. Riigil võimalus olla riskide võtmisel kannatlikum kui ettevõtted ise ja pakutavate tingimuste osas stabiilsem partner kui erakindlustajad seda saavad olla. Tänaseks Eestis välja töötatud lahendus on küllaltki unikaalne. Olulisimana antakse eksportijatele pikaajaline kindlus pakutavate tingimuste osas ning tagatakse. Teisalt välditakse otsest negatiivset mõju riigieelarvele kahjude realiseerumisel ning osaletakse kindlustusturul valdkonna üldtunnustatud põhimõtete kohaselt, mis omakorda tagab tegevuse läbipaistvuse ja kontrolli. Usun, et loodud tagatismehhanism annab selge sõnumi ekspordi olulisusest, aitab juba edukalt tegutsevatel ettevõtetel võita uusi turge ning viia ellu keskmisest keerukamaid ekspordiprojekte.