Kas euro tuleb vaid paberil?

Üht või teist valitsusliidu poliitikut kuulates (nende hulka ei kuulu küll Jürgen Ligi) on mulle meenunud selline tegelane eelmisest sajandist, keda rahvasuu lihtsalt Nikitaks kutsus. Too kasvatas siin maisi. Paberi peal. Kas nüüd juhtub sama euroga?

Lähtudes rahandusministeeriumi kahest prognoosist, on seis selline, et kui majanduslanguse põhi saabus Eesti Vabariiki aasta teises kvartalis, võib eeldada valitsussektori puudujäägiks 3,2% kogutoodangust. Kui põhi saabub neljandas kvartalis, siis 4,2%. Meie peaministrile on kombeks olla positiivsema joone peal ja rahandusministrile jälle vastupidi. Paistab, et see tava jätkub ka uue ministriga.

Kui nüüd Ligi ennustust uskuda rohkem kui Ansipi oma, peaks valitsus lähikuudel leidma lahendusi veel rohkem kui 2,5 miljardile kroonile. Olukorras, kus aasta lõpuni on jäänud kolm kuud, on selles suurusjärgus muudatusi teha enam kui keeruline. Siin ei aita ka erakorralised dividenditulud. Ja rahandusministeerium on juba riigi tuludesse lugenud Eesti Energia vigastamise ja Tallinna Sadama konkurentsivõimetuks tegemise.

Veel täbaram on lugu 2010. aastaga, ülesanded Maastrichti kriteeriumide täitmiseks on veel keerulisemad ja rahalises mahus suuremad. Uuest käibemaksutõusust veel avalikult ei räägita. Tulude suurendamine toimub juurdekirjutuste abil, paljud neist on kaheldava väärtusega ja rajanevad lootusel, et tuleval aastal toimuval korralisel hindamisel euro asjus suudab riik olla kavalam kui kõik hindajad kokku. See lähenemine on heal juhul küsitav, halval lihtsalt häbiväärne.

Eurosse on meil siis asja, kui eelarve puudujäägi nõutavas piirides hoidmine on meie valitsussektorile jõukohane jätkusuutlikult.

Valitsuse võlusõna on tulude suurendamine ühekordsete müükide abil või siis ühekordse omanikutulu võtmisega. Üht asja mitu korda müüa pole võimalik ja üht ettevõtet mitu korda paljaks kraapida samuti. Rääkimata sellest, mida selline tegevus ettevõttele endale kaasa võib tuua. Ebameeldivale väljendile "riik kui halb omanik" lisandub ka väljend "riik kui loll omanik".

Valitsus peaks vaatama asjadele veel kaugema perspektiiviga. Näiteks mõtlema sellele, kui päeval x muutume ELis raha saajast raha maksjaks. Millise ühekordse tulu abil saaks kogu EList tulev raha hulk asendada sama suurusjärgu tuluga?

Sellist kvooti pole veel ülekuumeneval maakeral välja mõeldud ja riigiettevõtetega on tänase käitumisega selleks ajaks asi selge. Peale maksutulude muud tuluallikat pole, meeldib see meile või mitte.

Meie esimene eurokõlbmatuse tunnus ongi asjaolu, et suudetakse mõelda vaid järgmiste valimisteni, ja siis on mõistus otsas.