Kriisist väljumise eelarve

Kui tänavune riigieelarve on mitmes mõttes kokku hoidmise eelarve, siis tuleva aasta eelarvega tuleb teha ettevalmistusi kriisist väljumiseks. See tähendab jätkuvalt tõsist tähelepanu avaliku sektori tulude ja kulude vahekorrale, kuid samas ka teatud rõhuasetusi eelarvekulude, sealhulgas välisvahendite planeerimisel.

Järgmisel nädalal esitab valitsus riigikogule 2010. aasta riigieelarve, millele see eelarve peaks vastama?

Esmalt tasakaalust - on selge, et valitsuse esitatava eelarve puudujääk peab mahtuma 3% piiresse. Seda mõistagi parima teadmise põhjal - valitsus ja parlament saavad lähtuda eeskätt rahandusministeeriumi ja Eesti Panga prognoosidest, mitte sisetundest või tagantjärele tarkusest. Poliitikuid on kohane kritiseerida siis, kui nad prognoose teadlikult ignoreerivad, mitte siis, kui prognoosid ise ebatäpseks osutuvad. Prognooside järgi on Eesti majanduse maht järgmisel aastal tagasi aastas 2006, seda ei saa mingil juhul ignoreerida ka avalik sektor. Riigiasutuste tegevus- ja majanduskuludega on 2006. aastasse tagasiminek vajalik ja võimalik, samuti väga paljude riigiasutuste koosseisudega, mis on buumiaastatel kui pärmil paisunud. Kogu avaliku teenistuse palkade puhul 2006. aastasse tagasi kindlasti ei jõuta - märkimisväärse osa riigipalgalistest moodustavad õpetajad, politseinikud, päästjad ja paljud teised elutähtsate funktsioonide täitjad, kelle palgatase nii suurt kärbet ei võimalda.

Teiseks tuludest - pean võimalikuks, et eelarve on võimalik kokku saada ilma täiendavate maksutõusudeta. Käibemaksutõus on osutunud riigile vajalikuks sammuks, küllap mõistavad seda ka need, kel koormus selle tõttu suurenes. Tänu sellele otsusele on 2010. aastal võimalik maksud tõenäoliselt rahule jätta. Mõistagi eeldusel, et lähitulevik ei too maailma majanduses ootamatult halbu üllatusi ega paiska taas kõiki kaarte segamini.

Opositsiooni esitatud eelnõud kõikvõimalikest maksusoodustustest võivad anda kellelegi "poliitilise punkti", kuid oleks eelarvele kahtlematult hukatuslikud. Jääb loota, et sügis toob riigimehelikkust ja konstruktiivsust ka vastasleeri. Opositsioonil on kergem kui kunagi varem olla populist, puuriidad ja kartulikuhjad on selle heaks tõestuseks.

Kolmandaks peab välisvahendite kasutamise efektiivsus olema maksimaalne. Valitsus on otsustanud seada Euroopa Liidu struktuurifondide vahendite kiire ja tulemusliku kasutamise prioriteediks ning suures plaanis on tulemused ka nähtavad. See väga selge poliitiline signaal peab jõudma iga ministeeriumi ja ametini.

Neljandaks ei tohi me unustada põhiväärtusi - rahvuse, keele ja kultuuri säilimist. Ükski masu ei anna õigust eitada demograafilisi reaalsusi ning ainult rumalus või äärmuskünism võib nõuda Eesti iibele dopinguna mõjunud vanemahüvitise süsteemi lõhkumist. Andes peredele kõige keerulisemal ajal kindlustunnet, murrame Eestit aastaid painanud negatiivse iibetrendi.

Kindlasti ei tohi raske aja eelarve selgrooks olla pensionide vähendamine, kuigi ikka ja jälle leiab ka selle soovijaid. Kokkuhoid haavatavamate gruppide arvelt ei saa olla jätkusuutlik.

Viies ootus on seotud vähem eelarve ja rohkem rahandusministeeriumi igapäevatööga - tasakaalueesmärkide vastu ei tohi patustada ka ükski omavalitsus ega sihtasutus. Tänavusele riigieelarvele paneb ainuüksi Tallinna rehepaplik laen ligikaudu poole miljardi suuruse lisakoorma, järgmistel aastatel tuleb sellised halvad üllatused ära hoida.