Müüjale ja riigile kolmandik

Toidukaupade hinnad kujunevad pikas väärtusahelas - alates põllumeestest ja lõpetades jaekaupmehega. Jaekaupmees on tarbija ees viimane lüli ja kõik eelnevais etappides tehtud kulud peegelduvad kauba hinnas.

Mis tahes toiduaine kaubanduslikuks tooteks vormimises on oma osa toiduainetööstustel. Nemad määravad toodete baashinnad, mille alusel kaupmehed koguste, tähtaegade jt tingimustega arvestades kujundavad oma hinnapoliitika. Põllult kahvlini ahelast tahavad oma osa saada ka logistika- ja transpordifirmad, teenusepakkujad (reklaam, turva, kommunaalteenused) ja riik.

Kui toidukauba keskmine hind võrdsustada 100 protsendiga, moodustab sellest käibemaks 16,6, kauba sisseostuhind 67-68 ja jaemarginaal 15-16 protsenti.

Hindadest rääkides tuleb vaadata ka, kui suur on toorme osakaal müüki minevas tootes, näiteks milline on leivas rukki sisaldus, energiakulu küpsetamisel, jahutamisel, viilutamisel, lisaks tööjõu, transpordi, turunduse, tootearenduse jm kulud.

Konjunktuuriinstituudi uuringuile tuginedes väidan, et hinnakujundus on eri kaubagruppides vägagi erinev. Seda protsessi mõjutavad nii maailmaturu hinnad, töötlemis- ja logistikaprotsessi toimimise efektiivsus kui ka jaekaubandusettevõttes pakutava teenuse kvaliteet. Ka tihe konkurents on hindu oluliselt mõjutanud. Konjunktuuriinstituudi toidukorvi uuringu põhjal langesid teises kvartalis jaehinnad enamikul toidukaupadel. Piimatooted odavnesid aastaga 12,8, kanamunad 4,4 ja aiasaadused 13,3 protsenti. Odavnenud on ka leib-sai.

Toidukaupade turustusahelas peaks iga osapool arvet pidama eeskätt oma kulude ja tulude üle. Kindlasti aitab arusaamatusi vältida ka osapoolte infovahetus. Või nagu Iiri kaubanduse grand old man Feargal Quinn on kirjutanud, kehtib kaubanduses vaid kolm reeglit: 1. kuula klienti, 2. kuula klienti ja 3. kuula klienti. Kaupmehe või tootja pingutus kannab vilja, kui klient on rahul.