Riik annab ja riik ka võtab?

Valitsuse plaan peatada riigieelarve puudujäägi lappimiseks teise samba pensionifondidesse tehtavad riigipoolsed sissemaksed on endaga kaasa toonud põhjendatud vastukaja. Oodatult on sellise plaani vastu nii teise sambaga liitujad, kui ka fondihaldureist finantsasutused, kelle valitsetav vara hulk sellise plaani rakendumisel otseselt pihta saab. Peamised argumendid sellise sammu vastu seisnevad loomulikult selles, et inimesed, keda meelitati sambaga liitutuma ja finantsasutused, kes tegid pikaajalised äriplaanid, saavad petetud ja nende plaanid, milledesse on oluliselt investeeritud, luhtuvad. Kuna riik käitus praegu sõnamurdlikult, siis ei ole ka tulevikus alust uskuda, et riik oma sõna peab ja maksed taastab, mistõttu aastate jooksul vaevaliselt ehitatud pensionisüsteem lõhutakse. Kas on üldse alust uskuda ka riigi muid lubadusi?

Sellised argumendid on küll emotsionaalsed, kuid neile on raske vastu vaielda. Tundub aga, et plaanitu on objektiivses vastuolus põhiseadusega.

Mida tähendab õiguspärase ootuse põhimõte? Lähtekohana tuleb meenutada, et seadusandlik võim kuulub Eestis riigile, mis tähendab seda, et ühiskonna õiguslikud mängureeglid kehtestab riik. Riik tugevama poolena annab ja riik ka võtab. Seega a priori võib lihtsustatult mõista, et kui riik teise samba andis, siis võib ta selle ka ära võtta. Kuivõrd riigi ja üksikisiku vaheline suhe on iseenesest ebavõrdne, siis me (loe rahvas) oleme endale jätnud mõned Euroopa Liidu õigusel ja põhiseadusel püsivad õlekõrred selleks, et riiki taltsutada ja hoida ära riigi omavoli. Sellised õlekõrred on kivisse raiutud meie põhiseaduses ja rahvusvahelistes lepingutes. Riigikohus oma lahendites õiguspärase ootuse põhimõtet nimetanud ühena kõige olulisematest õiguse üldpõhimõtetest. Riigikohus on õiguspärase ootuse põhimõtte kohta öelnud järgmist: "õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas". Riigikohus on veel toonitanud: "...õiguspärase ootuse printsiibi kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima; igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul; seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik". Seda mõttekäiku toestab Euroopa, seega ka meie õiguse osaks olev ettenähtavuse (foreseeability) doktriin, mille all mõistetakse seda, et riik peab oma asjad seadma viisil, et inimesele kindlustatakse temapoolse otsustuse tegemise momendil negatiivse tagajärje ettenähtavus.