Mida iga ettevõtja ja tulevane leiutaja peaks teadma intellektuaalomandist

2. Õigusi on kahte liiki – isiklikud ja varalised. Isiklikud õigused kuuluvad kas loometeose või leiutise autorile ning keegi ei saa neid õigusi ära võtta ega võõrandada, samuti ei saa autor isiklikke õigusi maha müüa. Lihtsas keeles tähendab see seda, et autor jääb autoriks. Teose looja võib valida autorinime, hoida teost puutumatuna, vaidlustada moonutusi jne. Varaliste õigustega aga saab kaubelda – osta, müüa, litsentseerida ehk kujundlikult „välja üürida“ või „üürile võtta“. Edasises tekstis ongi jutt varalistest õigustest.

3. Õigusi saab jagada veel kahte teise liiki – autoriõigusteks ja tööstusomandiks. Autoriõigus käsitleb loometeoseid, tööstusomand leiutisi, tehnoloogilisi lahendusi, kaubamärke jne. Üks vahe neil kahel on selles, et autoriõigused tekivad vastavalt autoriõiguse seadusele automaatselt peale teose loomist, tööstusomandi puhul aga tuleb neid taotleda. Miks see niiviisi on?

Mingi loometeose – maali, skulptuuri, muusikapala, kirjandusteose eripära on üldiselt mõistetav, näiteks muusikapalade plagiaatsusele viidatakse peaaegu igal Eurovisiooni konkursil ning hakatakse uurima, kas teos on piisavalt eriline.

Tööstusomandi, näiteks uute toodete või tehnoloogiliste lahenduste puhul pole see võimalik – erinevaid lahendusi on nii palju, et leiutaja õiguste kontrollimise ja kaitsega tegelevad kümned tuhanded inimesed. Eriti suurettevõtete huvides on, et nemad kui arendustegevusse suurte vahendite panustajad poleks ohustatud kiirete järeletegijate poolt. Tööstusomandi kaitseks on loodud riiklikud ja rahvusvahelised süsteemid, mis leiutiste uudsust, rakendatavust ja kaasaegsele tasemele vastavust hindavad ning uurivad, kas teie leiutis on piisavalt originaalne.

Eestis on näiteks Eesti patendiamet ja patendibüroodes tegutsevad patendivolinikud, suurematel ülikoolidel on olemas omad spetsialistid. Nõuded on kehtestatud selleks, et kellelgi ei tuleks pähe patenteerida näiteks ratast või arvelauda – ei jätkuks inimesi, kes kogu kupatust käidelda suudaksid.

4. Enne kui midagi konkreetset leiutama ja patenteerima hakata, oleks õigem tutvuda patentide andmebaasidega – mis on juba leiutatud ja kaitstud. See on väga õpetlik, sest esiteks tekib arusaam, et leiutiste hulk on ülisuur ja ise midagi originaalset välja mõelda on väga raske, teisest küljest aga hakkab mõte rohkem liikuma.

5. Igipõline küsimus on, miks Eestis on vähe patente, näiteks ühe inimese kohta võrreldes Soome ja Rootsiga. Tegelikult on sellele küsimusele vastus lihtne – Eestis sisuliselt puuduvad kõrgtehnoloogilised ettevõtted, kes oma äri edendamiseks peaksid suuri intellektuaalomandi portfelle omama. Näiteks mobiilitootjatel on portfellis kümneid tuhandeid patente ja kasulikke mudeleid, aga mitte ainult selleks, et need kõik ise tootmisse viia, vaid ka selleks, et ennast konkurentide rünnakute eest kaitsta. Kui mind süüdistatakse klaviatuuri järeletegemises, siis mina otsin oma portfellist välja antenni, mis on sarnane konkurendi viimasele mudelile paigutatuga.

6. Sagedased on juhtumid, kus patenteerimine, st leiutise avalikustamine ja sellele kaitse taotlemine ei ole kõige õigem lahendus, parem on säilitada saladust. Kuulsaim näide on Coca-Cola valem, mida pole avalikustatud. Maitset on püütud lugematuseni matkida, kuid originaaljook müüb ikka veel hästi. Kuulsad on skandaalid Hiinas järele tehtud autode ja bussidega, mõnele tuntud automargile võib isegi Hiinas valmistatud plagiaadi uksed täpselt ümber tõsta. Juhtumid on loomulikult vaidlustatud, kuid vastavalt Hiina seadustele toimub istung kohalikus kohtus… Nii et keeruline rahvusvaheliste õigussuhete aspekt on samuti oluline.

7. Täpselt samamoodi nagu ükski ühiskonnakord pole ideaalne, on ka intellektuaalomandi varaliste õiguste teema mitmetahuline. Ajaloost on teada, kuidas uute tehnoloogiate kasutuselevõtt on edasi nihkunud aastakümnete võrra, ravimite tootmine on monopoolne ning paljude ravimite kõrgete hindade tõttu jäävad need kättesaamatuks näiteks arengumaade inimestele. Suureneb lõhe suurte ja väikeste, rikaste ja vaeste vahel. Loometöö puhul tahavad lisaks autoritele “oma osa” saada ka mänedžerid, esindajad, ja turustajad.

Kirjutis ilmus Erik Puura keskkonnablogis.