Kas tuulepark on kuri hunt, kadeduseuss või ahjualune?

Meil on maavarad, aga neid ei saa kasutusele võtta, sest kohalikke elanikke häirivad tolm, müra ja kallurid. Meil on vaja uusi prügilaid, mis vastavad kõigile nõuetele, aga kohalikud elanikud kardavad neid ikkagi.

Veel mõni aeg tagasi rääkisime ka tuuleparkidest kui kõige keskkonnasõbralikumast energia saamise viisist. Nüüd aga kardame hukkuvaid linnuparvi, kohutavat vaadet, kõrvulukustavat müra ning veel midagi, mida pole ei näha ega kuulda.

Milles siis on asi tegelikult? Kui midagi ei arene, suureneb tööpuudus veelgi. Eriti maapiirkondasid valdab suur masendus, viimases hädas siirdutakse linnadesse õnne otsima ning järele jäävad üksikud vanurid, kel lähima kaupluseni palju kilomeetreid.

Loomulikult ei usuta. Kas see on siis pelgalt kadedus? Sugugi mitte. Kinnisvara väärtus tuulepargi, kaevanduse või prügila lähistel tõepoolest langeb. Vuravad autod või tuulegeneraatorite sahin põhjustab tõepoolest teatud ebamugavusi. Jutt, et vald saab projektist rikkamaks ning see kaudselt mõjutab ka uue objekti lähipiirkonna inimesi, ei ole kunagi liiga veenev.

Seega arendajad ei tohi alatähtsustada kohalikke elanikke, nendega on vajalik kohtuda ja rääkida enne, kui plaanid veel paberil on. Sest see on ju ikkagi nende kodu, kus arendus toimub. Tuleb kokku leppida nende osaluses.

Konsultandid ei tohi lugeda ainult seadust, mille kohaselt peab kohalikke elanikke teavitama alles siis, kui plaanid praktiliselt valmis. Siis just nimelt peab teavitama, aga et plaanid ka realiseeruksid, tuleks seda teha väga palju varem. Seaduse järgimine ei taga projekti realiseerumist, kui kohalike elanike probleeme juba planeerimise alguses ei arutata ja lahendata. Seaduse järgi toimuva avalikustamise hetkeks aga on intriig tavaliselt juba nii suur, et ükski vägi ei suuda kohalikke ümber veenda. Inimesed eelkõige maapiirkondades peaksid ka ise mõtlema, mis on nende ressursid ja kuidas võiks neid kasutada.

Kindlasti on ka mõistlikkuse piirid, kui suur ja kui ohtlik rajatis kohalikku konteksti sobib. Kindlasti on ka ettevõtmisi, mida jäävadki takistama haruldased looma- ja taimeliigid. Ent on ka teistlaadsed mõistlikkuse piirid. Näiteks karta, et tuulegeneraator kujutab olulist ohtu põhjaveele ning tuulegeneraatorite läheduses ei saa enam tegelda mahepõllumajandusega - need on näited otsitud põhjustest, millel on emotsionaalne taust.

Ma ei usu, et mingi pikkade aastate jooksul välja töötatav arengukava või strateegia teeb olukorda paremaks. Pigem on see ülesköetud kohalikele elanikele kergenduseks, et lähiaastail midagi ei toimu. Mistahes planeering põrkub varem või hiljem jällegi mitte minu tagaaeda sündroomi vastu. Aga selle asemel peaksid kohalikud elanikud hoopis ohjad enda kätte võtma ja tegema mõistlikud plaanid, kas ja kuidas oma ressursse ära kasutada. Näiteks Havail juba luuakse elektriautode süsteemi, mille akusid laetakse peamiselt tuuleenergia abil, samad plaanid on Taanis ja Iisraelis.

Artikkel ilmus Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktori Erik Puura keskkonnablogis.