Eesti päästmiseks kolm teed

Esimesse kuuluvad meetmed, mis on suunatud äärmuslikule kokkuhoiule ja kulutuste kärpimisele. See on see, millele valitsusliidu kinnitust mööda alternatiivi ei ole. Raha säästetakse pensionide, haigusraha, kaitsekulutuste, investeeringute, omavalitsuste ja muu hädavajaliku arvelt. Need meetmed tagavad riigi vahendite kokkuhoiu eelkõige vaesema elanikkonna kihi arvelt, s.o nõrgemate arvelt - varanduslikult kindlustatud inimesed ei vaja toetusi ja pensionide tõusu ning vajadusel suudavad nad ka arstiabi eest probleemideta tasuda. Ka sõjaolukorra tekkides on rikastel võimalik pageda Hispaaniasse ja kasutada seal oma välispankades olevat raha.

Esimese meetmete grupi negatiivseks pooleks on ühiskonnas leviv ebaõigluse ja ebavõrdsuse tunnetus. Üheskoos on justkui Eesti Vabariiki üles ehitatud, kuid raskuste saabudes peavad kogu koorma enda kanda võtma ühiskonnas varaliselt vähemkindlustatud. Pealegi jätavad parempoolsed kahe silma vahele asjaolu, et meil ei ole tegemist ei orjandusliku korra ega ka pimeda keskajaga ja ühel hetkel võib ühiskonna enamus lihtsalt otsustada mitte alluda niisugusele ebaõiglusele.

Niisiis ei pruugi esimene meetmete grupp meid enam päästa, vaid ajab pikaajalises perspektiivis olukorra veel hullemaks.

Teise gruppi kuuluvad meetmed näevad ette majanduse päästmist välislaenuga ja selle pinnalt edasist arengut. Laenuga saaksime kindlustada olukorra, kus tänases languses ei peaks suurde majanduslikku ja sotsiaalsesse ohtu sattuma vähemkindlustatud inimesed ja me kõik saaksime täie jõuga pühenduda meie majanduse tugevdamisele ja konkurentsivõimeliseks muutmisele. Me saaksime tagada eakatele väärilise pensioni ja keegi ei peaks kartma arstiabita jäämist. Samuti oleks kindlustatud meie riigi sõjaline julgeolek. Ühesõnaga kõik selleks, et meie riik saaks minna täie jõuga edasi ja keegi ei tunneks ennast kriisile ohvriks tooduna.

Parempoolne lausliberalistlik koalitsioon oponeerib laenuvõtmist väitega, et täna meile keegi soodsatel tingimustel laenu ei anna. See on nüüd täpselt selline olukord, kus valitsus peaks tõestama oma kompetentsust ja näitama, kuidas valitsuse liikmed riigimehelikult suudavad kaubelda välja Eestile soodsad laenutingimused. Laenu andmine ja võtmine on majandustehing, nagu iga teine ja tingimused sõltuvad ikka paljuski sellest, kuidas osatakse kokkulepet sõlmida ja tingida. Kandikul keegi loomulikult häid laenutingimusi kätte ei too. Tallinn võitles enesele välja väga soodsad laenutingimused, aeg oleks ka rahandusministeeriumi ametnikel ja ekspertidel palgaraha tulemuste eest saama hakata, mitte niisama omale lisatasusid taskusse kühveldada.

Arvestades maailmamajanduse suuremahulisi tagasilööke tegelevad praegu paljud riigid majandust stabiliseeriva laenuraha hankimisega. IMFi poole on laenu saamiseks pöördunud ja seda ka saamas teiste hulgas sellised riigid nagu Läti, Ukraina, Valgevene, Serbia ja Island. Arenenud suurriigid IMFi käest küll ei laena, kuid laenuraha vajavad ka nemad. Hea näide siinkohal on USA presidendi Barack Obama otsus laenata maailmaturgudelt kaks triljonit dollarit. Kuna aga ka Obama peab laenuturge veenma, selleks on ta käinud välja lubaduse tugevast USA dollarist. Dollar täna tugevneb ja Obama kauplemisjõud üha kasvab.

Eraldi huviorbiidis on Obama jaoks võimaliku laenuandjana Hiina. USA ja Hiina majandused on omavahel seotud. Kui ameeriklane ei osta, siis hiinlane ei saa toota. Kui Hiina laenab USA-le osa oma rahvusvahelise valuuta reservidest, siis elavdab see USA majandust ja sealtkaudu annab kasvuruumi ka Hiinale. Just sellisel viisil selgitab Obama Pekingile, miks Washingtonile peaks laenu andma.

Teiste riikide käitumine laenuvõtmisel ja Barack Obama tegevus soodsate tingimuste väljakauplemisel peaks küll olema heaks õpetuseks meie valitsusele selles osas, et laenu on vaja ja heade tingimuste saamiseks tuleb kaubelda. Paraku tundub meie lausliberaalne koalitsioon jätkavat kursil, et me oleme maailmas kõige targemad, kõige unikaalsemad ja ei pea teistelt õppima. Asjata püüavad reformistid hirmutada inimesi laenamise tondiga. Euroopa Liidu prognooside järgi peaks liikmesriigid 2009. aastal laenama kokku 2.230 miljardi euro suuruse summa! Eesti on tegelikult üks väheseid riike, kelle kohale tabelisse on kirjutatud "null". Uhke küll, aga mida me sellest võidame?