Kommentaar: mida täna külvame, seda hakkame ise lõikama

Pankade laenupoliitika on märkimisväärselt konservatiivsem. Nii ettevõtjatelt saadud info kui ka KredExi kogemuse põhjal võib väita, et isegi projektid, kus on üsna kindlad rahavood ja head tagatised, ei pruugi enam raha saada või seatakse selleks kohati ebamõistlikke lisatingimusi. Nt soovitakse lisaks muudele tagatistele märkimisväärse osa laenu seadmist deposiiti, mis tõstab raha hinda veelgi.

Lisaks senisest kõrgematele intressi- ja omafinantseeringumääradele ning tagatiste ja tuluprognooside konservatiivsemale hindamisele on tihti probleemiks oluliselt lühemate laenutähtaegade pakkumine või käibelaenude ja arvelduskrediitide pikendamisest keeldumine. Eriti kehtib see nõrga väljavaatega ja siseturule suunatud tegevusaladel, nagu ehitus- ja puidusektor. Samuti on laenutaotlustele vastuste saamine muutunud märgatavalt aeganõudvamaks. Pankadelt pole seni õnnestunud saada ka ühest seisukohta, kas üldse ja kui, siis millist tuge riik võiks pakkuda.

Loomulikult ei saa väita, et pangad on laenude andmise mingit liiki ettevõtetele lõpetanud. Teisalt on ilmselge, et rahastamine on keeruline. Eelnev annab aimu sellest, et pankadel puudub tegelikult selgus edasises krediidipoliitikas. On ilmne, et raha on vähe ning lähitulevikus selle hulk ei kasva, pigem kahaneb veelgi ning siit tuleb ka konservatiivsus ettevõtete hindamisel.

Tõsiasi on, et käibemaksu laekumine jäi detsembris enam kui 30% alla aastatagusele laekumisele. Samas oli üks selge märk tarbimise vähenemisest jaekaubanduses juba enne jõule alanud suured allahindluskampaaniad. Töötuse määra kasv on küll suur, kuid tingituna väga madalast algtasemest jääb kogumäär esialgu siiski mõõdukaks. Samas ütlesid paljud ettevõtjad juba mullu, et töötajaid plaanitakse olulisel määral koondada. Näiteid ettevõtete kohta kuuleme uudistest juba iga päev.

Olukorra muutumisest on märgid varakult õhus, kuid alati ei osata neid lugeda. Andmete kogumine võtab aega, sestap kipub statistika olema rohkem tagantjärele tarkus, viletsate näitajate ilmnemisel on selge, et jäädi taas hiljaks. Paraku otsitakse valede otsuste vastuvõtmise hirmus pigem põhjendusi mitte millegi tegemiseks.

Kriitilise tähtsusega aeg on käes. Ebakindlus ja teadmatus rahastamisvõimaluste suhtes paneb ettevõtteid ellujäämisele keskenduma. Nii mõnedki eksportijad otsustatavad, kas tõmbuda mõnelt turult tagasi ja piirduda miinimumprogrammiga. Sel viisil loobutakse aga ka võimalustest tulevikus.

Sageli kiputakse uskuma analüütikute prognoose kui reaalseid stsenaariume. Nt ennustasid maailma juhtivad analüütikud 1990. aastatel märkimisväärsesse majanduslangusesse sattunud riikidele keskmiselt nullkasvu. Prognoosid muutusid küll negatiivsemaks, ent tegelikku langust ikkagi alahinnati. Ka viimase aja prognoosid lähevad järjest negatiivsemaks, kuid tegelikkus kipub hullem olema. Analüüsid annavad aimu tegurite mõjust ja seostest nende vahel, kuid järeldustes eeldatakse majandusnäitajate mõõdukaid muutusi. Erakorraliste asjaolude või väga suurte muutuste ilmnemisega ei arvestata.

Prognoosidest ei tohi lõplikke vastuseid otsida, vaid pigem püüda aimata, millised asjaolud võivad lähiajal mõju avaldada. Alati peab valmis olema halvemaks, kui esialgu paistab. Või ka paremaks, aga sellega on enamasti lihtsam hakkama saada.