Pilk väljast: väike nõrk Eesti

Mõni aeg tagasi oli mul au kuulata ühe Kesk- ja Ida-Euroopale keskendunud ettevõtete ülesostjate suurrahastaja esindaja ettekannet. Samad mõtted, mil põhines ettekanne, võivad olla paljudel välisinvestoritel, kes vaatlevad Eesti majandust olemasolevas inforuumis kättesaadava statistika põhjal ning maailma majandusolukorra taustal.

Ida-Euroopa jaguneb tolle suurinvestori hinnangul nüüd "halbadeks" (Bulgaaria, Rumeenia ja Baltimaad) ning "headeks" (ülejäänud riigid ehk Poola, Tšehhi, Slovakkia, Sloveenia, Venemaa). "Halbadesse" on seni suhteliselt vähe investeeritud. Kujunenud olukorda arvestades suundub lõviosa lähituleviku rahapaigutustest samuti "headesse" riikidesse.

Sageli mainitakse riike kui võimalikke investeeringute sihtpunkte, kõrvutades nelja oluliseks peetavat näitajat: jooksevkontot, otseinvesteeringuid, eelarvepositsiooni ja välisvõlga.

Jooksevkonto defitsiidi poolest paigutub Eesti kahjuks vahetult viletsama suhtega riikide järele. Üldjuhul valitseb arusaam, et ajaloolises perspektiivis on sellise jooksevkonto defitsiidi tase endaga sageli kaasa toonud majanduse nn raske maandumise, halvimal juhul isegi finantskriisi.

Kõlapinda ei leia väide, et suhteliselt kitsa tööstussektoriga väikese majanduse kasvubaasi on võimalik üles ehitada vaid impordi, seega jooksevkonto defitsiidi kaudu. Välismaiste otseinvesteeringute sissevoolu poolest on Eesti alati olnud esimeste seas või päris esimene. Praeguses kontekstis käsitletakse välisinvesteeringute ajaloolist suurt osakaalu aga hoopis riskitegurina - üleilmse finantskeskkonna karmistudes on nende vähenemise oht. Pigem tuleb võidelda olemasolevate investeeringute säilimise pärast.

Riigieelarve tasakaal on pikka aega olnud üks Eesti majanduspoliitika nurgakivi. Samas pole vahe defitsiidis olevate riikidega suur. Praeguseks on kahjuks selge ka see, et globaalne kriis mõjutab Eestit sedavõrd, et meie eelarve on miinusmärgiga.

Välisvõla osakaalu poolest SKPsse on Eesti praktiliselt võrdne hukkuvaks majanduseks tembeldatud Lätiga. Kuigi suurema osa meie välisvõlast moodustavad kohalike pankade laenud Rootsi emapankadest, teadvustavad seda vähesed analüütikud. Eesti uhkus - riigi välisvõla puudumine - jääb enamikul juhtudest paraku lihtsalt tähelepanuta.

Muudest näitajatest on tähtsamad SKP kasv (pilt teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega võrreldes on pöördunud katastroofiliseks) ja inflatsiooni tempo, mille kõrge tase koos fikseeritud vahetuskursiga tekitab sageli küsimusi meie ettevõtete konkurentsivõime kadumisest ja devalveerimisohust.

Suurtele riikidele andestatakse poliitilise kaalukuse või lihtsalt turu mõõtmest tuleneva potentsiaali tõttu rohkem kui väikestele. Eesti on väikseim ELi riik Ida-Euroopas.

Suurem osa enamjälgitavatest majandusindikaatoritest on Eestil nõrgad. Üksikuid tugevaid näitajaid ei märgata või peetakse vähetähtsaks.

Pole raske jõuda järelduseni, et erasektoris majandusotsuste langetaja silmis on pilt meie majandusest nukker. Kahjuks on nemad pankade järel peamised siinse majandusarengu võimalikud rahastajad.

Olukorra muutmiseks saame vaid selgitada meie tegelikku olukorda ja sellisesse tegevusse "investeerimine" on majanduse edasiseks arenguks märksa tähtsam kui Eesti märgi väljamõtlemine või kohaliku Nokia otsimine. Viimane, mis meid aitab, on aga praalimine, et Lätist oleme paremad.