Kellele saab loota ettevõtja?

Sellel suvel oli Eestis ilmaga lausa force-majeure-olukord, kui kogu suve jooksul oli neli-viis päikesepaistelist päeva. Läksime kevadel suvele lootusrikkalt vastu, kuid tegelikult jäi ilmastiku tõttu müügitulu saamata orienteeruvalt 1,5 miljoni krooni ulatuses. Hea suve korral ei oleks praegu Viitna Kõrts OÜ-l maksuvõlga või oleks see palju väiksem.

Pean muidugi tunnistama, et me pole suutnud ühtegi talve nii üle elada, et kevadeks maksuvõlg puuduks. Igal aastal oleme ka maksuametiga asjad korda saanud. Ja seda juba üheksa aastat, sest 25. jaanuaril saab üheksa aastat ajast, kui ostsin Viitna Kõrtsi.

Virumaa Suurköök, endise nimega Berliini Trahter OÜ, on asutatud 1997. aastal. Üheteistkümne aastaga on ettevõte kasvanud Virumaa suurimaks toitlustusettevõtteks, kus töötab 107 inimest. Meie tegevus on väga lai, ulatudes Lääne-Virumaalt Tallinnani ja lasteaedade toitlustamisest vabariigi presidendi vastuvõtu korraldamiseni.Aasta 2008, nagu ka paljud eelnenud, ei olnud meile lihtsate killast. Ettevõte kasvas märgatavalt. Kui 2007. aastal, nagu märgib Äripäev, oli Virumaa Suurköögi käive 19,9 miljonit, siis 2008. aastal juba 26 miljonit krooni. Selleks aastaks plaanime 32miljonilist käivet. Makse maksis ettevõte 2008. aastal tervelt 5,2 miljonit, kasumist aga võime esialgu unistada. Töötame ikka tuleviku nimel.

Kui nüüd siia lisada, et kõigest hoolimata on hetkel sellel ettevõttel 450 000 krooni maksuvõlga, siis poleks see ilmselt antud info seas kõige märkimisväärsem fakt. Kui aga kirjutada ainult, et on maksuvõlg ja kõik, saamegi hoopis teistsuguse artikli.

Riigimaksude maksmise ja mittemaksmisega on tegelikult ju selline lugu, et riik on kehtestanud maksud ja reeglid nende kättesaamiseks. Mina küll ei tea, et maksude õigel ajal maksmata jätmine oleks kuritegu. Kui mõni ettevõte ei tasu makse õigeaegselt, siis hakkab jooksma viivisintress, nagu riik on ette näinud. Ühel päeval tuleb ka intress ära maksta ja kõik on seaduslik.

Pean tunnistama, et olen korduvalt kasutanud maksudeks mõeldud raha hoopis kiireloomulisemateks investeeringuteks. Sellisel juhul peab muidugi väga täpselt teadma, et kulutused on lähiajal võimalik tasa teenida, või tuleb muu finantseering peale saada. Hoopis teine lugu on, kui keegi maksude maksmisest keeldub, see on ilmselt juba kuritegu. Ja selliseid peaks uurivad ajakirjanikud jahtima. Või miks me kuuleme kogu aeg makseraskustes restoranidest, kuid heal järjel olevatest narkootikumidega kaubitsejatest või nende kinninabimisest väga harva? Kas nad ei tähenda täna meie ühiskonnas enam probleemi? Aga see ongi juba palju raskem, kui mitte üle jõu käiv ülesanne, ja pealegi võib mõne sellise paljastamine tervisele kahjulik olla.

Tuleks vahepeal tagasi minu vastuloo ajendiks olnud seiga juurde. Kui ma nimelt ei teaks, mis on artikli kirjutamise põhjus, arvaksin, et nüüd on Eesti peal suurärimehed, keda kottida, otsa saanud või on nad lihtsalt Maarjamaa tolmu jalgadelt pühkinud ja järg jõudnud järgmisele tasandile. Kui ka keskmise suurusega ettevõtted lõppevad, kas siis hakatakse kirjutama FIEdest? Kuna aga tean, et ajakirjanik kirjutas antud loo telefoni teel saadud vihje peale, siis on tegu ju lihtsa ärapanemisega ja Äripäev valiti n-ö pimedaks tööriistaks. Siin tekivad tahes-tahtmata mõned küsimused.

Kas Äripäev on võtnud kasutusele nn nulltolerantsi, nii et igale anonüümsele vihjele peab järgnema artikkel? Krediidiinfo pole ju salastatud. Igaüks, kel huvi, pääseb sellele ligi.