Veskimägi: valu peab Toompeale jõudma

Järgneb Taavi Veskimäe seisukoht

"Maksulaekumiste numbrid kinnitavad seda, mida ma olen oma arvutuste pealt juba varem rääkinud - me läheme 2009. aasta eelarvega 10 miljardiga defitsiiti, ja see on isegi optimistlikult öeldud.

Kui selle aasta kinnitatud maksutulu eelarve on 77,1 miljardit krooni ja 2008. aasta laekumine oli 70,3 miljardit ning vaadates praegu maksulaekumiste suunda ja reaalmajanduses toimuvat, siis oleme tegelikult 2007. aasta nominaalse laekumiste tasemel, mis oli 66,7 miljardit krooni. Kusjuures me räägime ju nominaalsest numbrist – inflatsiooni tõttu on raha ostujõud ehk meie rikkus vähenenud, mida näitab ka SKP alanemine.

Kui riigieelarve kolmanda lugemise eel sai öeldud, et 2009. aasta eelarve on 4 protsendiga defitsiidis, siis need maksulaekumiste numbrid ainult kinnitavad seda. Samas me ei tea veel, mida teevad mittemaksulised tulud, aga ka need kuivavad ilmselt kokku. Inimesed hakkavad käituma alalhoidlikumalt, kindlasti ei ole majandustehinguid endisel tasemel ning ka aktsiise hakkab vähem laekuma.

Lood on väga kehvad ja ots on jätkuvalt alla poole. Teise ringi efekt alles tuleb. Kui käibemaksu laekumise vähenemine on juba praegu näha, siis sotsiaalmaksu ja tulumaksu puhul on langus alles tulemas.

Langust maailmamajanduses oli näha juba 2007. aasta sügisest. 2009. aasta eelarvet vastu võttes sörkis valitsus järjekordselt sündmustel sabas. Aga tuleks lõigata valusalt ette ja reaalsus kinni püüda. Seda paraku ei tehtud.

Kui valitsus peab europlaane, siis tuleb arvestada, et 2010 saab eurokriteeriumide täitmine olema nüüd ülimalt keeruline. Trend on nii sügavalt alla poole, et kõigile neile, kes on olnud reformivajaduste suhtes skeptilised, võiks need riigieelarve laekumise numbrid küll üheselt näidata, et ilma põhimõtteliste reformideta ellu ei jää.

Ma ei tahaks riigikogu liikmena näha, et me jõuaksime sellisesse situatsiooni, et oleksime sunnitud lõpuks IMFilt abi küsima. Ma ütlesin ka riigikogus eelarve kolmandal lugemisel, et ma tahaks, et valitsus ei lõpetaks 2009. aasta eelarvega tegelemist seda vastu võttes, vaid alles alustaks. Ma tahaksin kindlasti nende numbrite juures näha, et valitsus oleks juba veebruaris-märtsis riigikogu ees 2009. aasta kulusid vähendava lisaeelarvega. Minu usaldus valitsuse suhtes on seotud väga tihedalt sellega, kas see valitsus suudab tulla välja kulusid vähendava lisaeelarvega või mitte.

Ilmselt ei ole asjad läinud siiski veel piisavalt valusaks. Reaalmajanduses on juba piisavalt valus. Aga kahjuks on see veresoon poliitilise administratiivse juhtimise ja reaalmajanduse vahel niivõrd kärbunud, et see informatsioon Toompea ajudesse ei jõua. Ehk see valu hakkab nüüd lõpuks tunda andma. Poliitilised erakonnad saavad muidugi aru ainult neile mõistetavast keelest ehk erakondade reitingutest. Kui need olukorrapõhiselt nüüd kukkuma hakkavad, jõuab see valu ehk ka poliitilise otsustamise tasemele, ja võib-olla on see siis ka piisav, et asutaks tegelikke reforme ellu viima. Täna on reformid popid vaid abstraktsel tasemel.

Mida päeva edasi, seda keerulisemaks meie olukord läheb. Ühelt poolt me peame tegelema jooksvate kulude kärpimisega, teiselt poolt peame võtma ette struktuurseid reforme. 2009 on aasta, kus jutust enam ei piisa, on vaja konkreetseid tegusid. Ma tahaksin valitsuselt näha kahesuunalisi initsiatiive – teha kulusid vähendav lisaeelarve, et defitsiidi mitte üle 3 protsendi lasta, kuigi minu jaoks on üle 1 protsendi ehk kattereservi mahu juba vastuvõetamatu. Ning teiselt poolt tulla välja struktuursete reformide paketiga.

Kui ka nüüd jääb vaid jutt - ja sealjuures jutt, et midagi pole häda, läheb meie olukord äärmiselt keeruliseks.

Asjad on nutused. Ja ma ütlen avameelselt – ma ei kavatse asja ilustada ühel väga lihtsal põhjusel – see valu peab kuidagi jõudma Toompeale."