Eesti ettevõtted riigi olematu usalduskrediidi tõmbetuultes

Mis juhtub? Ettevõte läheb käsi pikal panka ja pank ütleb – ei saa. Sest ka rootslased nagu kogu pangandusmaailm on lahterdanud meid riskipiirkonnaks. Laenu ei antagi ja ongi kõik!

Samas on käibelaen ju iga efektiivselt majandava firma, eelkõige eksportfirma elu alus. Pooled tehingud toimuvad füüsilises mõttes üldse rahatult, ei mingit ettemaksu, selle asemel panga garantiid või muud variandid. Nüüd küsitakse korraga sularaha, mida ei ole aga kuskilt võtta, sest ettevõtte käibest ei saa selliseid summasid välja võtta ja pangad praegu ja hoomatavas tulevikus laenu ei anna, kuigi tagasimaksmisega poleks iseenesest probleemi. Rääkigu pangajuhid seejuures mida iganes heade projektide krediteerimisest. Kõigile lihtsalt ei jätku ikkagi, sest väljastpoolt enam raha peale ei tule nii, nagu enne ka pankadele.

Millega see lõpeb?

Siin peitub väga suur ohu allikas.Kui paatoslikult öelda, siis me oleme selles kriisisituatsioonis sattunud kas õigustatult või mitte – sellel teemal ma praegu diskuteerima ei hakkaks – kõige mustemasse gruppi, kuigi Euroopa Komisjoni raport Eestit sinna ei paiguta. Sinna on pandud lätlased ja leedukad, aga mitte meie. Sellegipoolest – ülejäänud maailma silmis oleme ikkagi naabritega ühes grupis –Balti omas. See tähendab seda, et vanad mallid meid enam mitte kuidagi ei aita, sest meie vastu ei ole usaldust. Rahvusvahelisel rahal, millest paljuski sõltub Eesti majanduse edukus, ei ole meie vastu usaldust. Eestil tuleb ette võtta samme, mis seda usaldust aitaksid tõsta.

Üks samm on tehtud – uus ja paindlikum töölepinguseadus. Teine samm, mis tuleb astuda, on euroga ühinemine, mis on kriisi tõttu veel vajalikum, kui varem oligi. Kindlasti tuleb mõelda veel täiendava soodusrežiimi peale prioriteetsete alade ja Eesti ekspordi lõviosa moodustavate ettevõtete puhul, mida polegi väga palju, mis muuseas ei lange aga paraku kokku meie valitsuse majanduspoliitilise filosoofiaga, milles öeldakse, et kõik investorid on ühesugused ja olemasolevatest abinõudest ja regulatsioonidest piisab.

Paraku nii enam edasi ei saa ja tuleb hakata natuke loomingulisemalt mõtlema ja toimetama. Näiteks, mõistlik oleks hakata väljastama riigi poolt, nt. Kredexi või mõne muu kanali kaudu, garantiisid võtme-ekspordi sektoritele ja ettevõtetele. Enne aga peaks nad muidugi korrektselt ära määratlema.

Meie imidžit ja usalduslikkust tuleb tõsta ja selleks tuleb astuda uusi samme, vanad sammud seda usalduslikkust enam tõsta ei aita, need on ennast kriisisituatsioonis juba ammendanud. Me oleme investorite jaoks mudaliigasse sattunud ja see on kõige ohtlikum asi meie jaoks üldse. Kui kriis ükskord läbi saab ja usaldus pole selleks ajaks taastunud, saab meie kriisist väljatulek ülivaevaline olema ning sedagi oluliselt viletsamate tulemustega.

Oma usaldusväärsust tuleb tõestada aga just raskel ajal.