Korruptsioonijaht ja russofoobia ei varjuta majanduskriisi teemat

Järgmisel aastal on ees kahed valimised - Europarlamenti ja kohalikesse omavalitsustesse. Viimaste kuude lahingud valitsuserakondade vahel annavad märku, et neil on tõsine mure, kuidas majanduskriisi tingimustes vältida vastutust ning valijatelt hääled enda kasuks kallutada.

Valitsuserakondadel on lihtne võimu säilitada kui majandus kasvab - seda enam on neil keeruline, kui majandus läheb allamäge.

Reformierakond väitis algul, et mingit majanduskriisi pole Eestis olemas ega tulemas. Järgnevalt püüti tõestada, et nemad pole seda põhjustanud. Õigustamine ülemaailmse majanduskriisiga ei aidanud, kui valija silme ees on ülesblufitud eelarve ja ning aktsiisitõusudest võimendatud inflatsioon, mis närib end läbi inimeste säästudest ja vähendab isegi kõrgepalgaliste ostujõudu. Keegi ei usu enam peaminister Andrus Ansipit. Ja keegi ei võta seda valitsust enam tõsiselt.

Pärast Siim Kallase keeldumist asuda Europarlamendi valimistel oma parteile hääli koguma, pole oravate sisesuhted kaugeltki pilvitud. See loob soodsad eeldused sünnitamaks Eestis uus "jõulurahuvalitsus". Järeleandlik Paet sobiks jõulurahu - peaministri rolli paremini, kui ettearvamatult käituv Lang.

Kas võib vilja kanda valitsuskoalitsiooni parteide kava summutada majanduskriisi teema 2009. aasta valimistel russofoobia või korruptsiooniskandaalidega? Olen selles suhtes skeptik. Esiteks, meie russofoobia on kui kodukasvanud "valge vares" tsiviliseeritud Euroopa poliitikamaastikul. Haloneni ja Sharkozy avalikud kriitilised väljaütlemised meie aadressil pole ju ainukesed. Nemad räägivad juba seda, millest paljud Euroopa poliitikud mõtlevad. Kui varem võisid reformierakondlased ja isamaaliitlased loota USA vabariiklaste toele, siis nüüd jääb ka seda napimaks. Ka Eesti riigi sees kasvab opositsioon poliitilisele mainstreamile. "Punaste professoritega" ehk teadlaste ja kultuuriintelligentsiga on nüüd liitunud ka ettevõtjad. Kasvab nende osakaal, kes praeguse poliitikaga nõus ei ole ja kes peavad seda kahjulikuks Eesti riigi strateegilistele huvidele. 4. detsembri Eesti Ekspressis küsitakse: "Kas Euroopa Liidu ja Venemaa partnerluslepe tuleb? Tuleb. Kas Gruusia sõja süüdlaseks - see Laari Georgia? Tehakse. Kas Ukrainale MAP antakse? Ei anta. Kas neist arengutest on mõni, mis vastaks Eesti välispoliitika väljakuulutatud eesmärkidele?" Pool aastat tagasi kuulutati neid põhimõtteid parlamendisaalis ja juhtkirjades, nüüd vaid ajalehe naljanurgas.

Teiseks, korruptsiooniteema väärib kindlasti tõstatamist. Sulitsemisele tuleb panna piir. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei usu ma aga, et see piirdub ainult omavalitsustega. Korruptsioon omavalitsustes on tagasihoidlikum, võrreldes sellega, mis toimub või on toimunud Eesti riigis. Mitte sellepärast, nagu tegutseksid omavalitsustes kuidagi eriliselt aatelised inimesed ja riigisüsteemis mitte, vaid lihtsalt võimalused korraldada riigis korruptiivseid tehinguid on oluliselt avaramad, kui mõnes vallas või linnas. Rahanumbrid on hoopis teised! Kas pole liiga sageli nii, et riigihankeid riigis võidavad ühed ja samad firmad, aga sellest ei ole seni soovitud rääkida. Pean meelde tuletama, et isegi maadevahetustehingud viidi läbi ministeeriumide tasemel ja mitte linnavalitsuste või vallavalitsuste otsustega.

Kauaaegsete politseitöökogemustega Ain Seppik on hoiatanud õiguskaitseorganite poliitilise kallutatuse eest. Praegune siseminister on seda muidugi eitanud. Aga ka mina olen kuulnud k.a. märtsis toimunud nõupidamisest, kuhu Jüri Pihl olevat kutsunud osalejaid mitte niivõrd ametikoha vaid isikliku lojaalsuse põhjal ning kus aruteluteemaks oli mitte võitlus korruptsiooniga vaid võitlus Keskerakonnaga korruptsioonimalakat ära kasutades. Taolisest nõupidamisest on inimesed valmis ka avalikult rääkima, aga mõistagi alles pärast praeguse siseministri ametiaja lõppu, sest igaühele on tema töökoht kallis.

Viis aastat kestnud Tallinna abilinnapea Vladimir Panovi vintsutamisest vaikitakse nüüd häbelikult ja tehakse nägu, nagu ei puudutaks see politseid ega prokuratuuri. Ootan huviga, kuidas arenevad edasi Villu Reiljani süüasi ja Mart Viisitamme kahtlustus, sest ka nende juures on oma küsimärgid.

Sotsioloog Tõnis Saarts kirjutab 27. novembri 2008. aasta "Eesti Ekspressis": "Reformierakonnal saab Tallinnas olla kaks valimisstrateegiat. Linna sisulise juhtimise ja munitsipaalpoliitika enda küsimuses on üsna raske Keski lauskriitikatulega rünnata. Arsenali jääksid alles vaid sümbolitele ja emotsioonidele rõhuvad võtted, näiteks sellised kaks strateegiat: "Korruptiivne Keskerakond võimult minema!" või "Appi, Tallinn läheb venelaste kätte!". Ühel juhul hakataks intensiivsemalt lekitama infot keskerakondlike linnaametnike ja poliitikute korruptsioonist. Teisel juhul rõhutaks nn vene kaardile ja tehtaks rahvuslikul pinnal paanikat eesmärgiga õhutada eestlasi valima. Mõlemad strateegiad võivad eestikeelsete valijate seisukohast üsna hästi töötada. Korruptsiooni-strateegia puhul on siiski oht, et kui vint üle keeratakse, võivad ka eestlastest valijad trotsiks just Keskerakonda valida. Venelastes tekitavad aga ilmselt mõlemad loosungid tülgastust."

Kolmandaks, õpetlikke tulemusi andsid äsjased USA presidendivalimised. McCain tegi panuse patriotismile, lihtsate ameeriklaste mobiliseerimisele Iraagi sõja ja terrorismivastase võitluse lipu alla. Majandusteemadesse sekkus ta alles siis kui kriis nii ilmselgelt presidendivalimiste põhiteemale oma pitseri vajutas. Tulemused on kõigile teada: vaid 10 % ameeriklastest lähtus valiku tegemisel Iraagi sõjast ja terrorismivastasest võitlusest. 60 % seevastu võttis aluseks majanduskriisi ja selle tagajärjed inimestele. Tähelepanu ei keskendunud sinna, kus McCain oma Vietnami ja veteranitaustale tuginedes võinuks olla tugevaim, vaid majandusele, kus demokraatidel tänu Bill Clintonile olid hoopis paremad võimalused.

Julgen ennustada, et valimised võidab see, kes suudab välja pakkuda adekvaatsema tee väljumiseks majanduskriisist. Valitsuserakondadest mõistavad IRL ja Reformierakond seda ilmselgelt.

IRL räägib juba kuid ja kuid kui oluline on Eestile haldusreform, lootes, et vahepealne aeg on tõestanud Isamaaliidu varasemate reformide õigsuse. Eks see ole ka nende nõrkus. Nende toetust ei aita upitada valmidus langetada veel "ebapopulaarseid otsuseid" ehk midagi maha müüa (loe: börsile viia) või läbi viia "julgeid reforme" ehk segadust veelgi suurendada.

Reformierakonna 7 ideed majanduse päästmiseks mõistis hukka isegi tavaliselt nende poole hoidev Äripäev. Suurejooneline majanduskonverents ning sellele järgnenud raviettepanekud ei äratanud mingit diskussiooni.

Sotsiaaldemokraadid näivad nende kahe taustal vaikselt eelarve kallal toimetades ja suuremaid Eeste tegemata välja aina usaldusväärsemad - kuid kahjuks lasevad Reformierakonnal mõnegi valusa vea enda kraesse veeretada.

Valitsuskoalitsiooni parteid ei ole majandusedu nimel pingutanud ega lahendusi otsinud. Võib-olla ei piisa neil selleks mõistust, võib-olla poliitilist tahet. Võib-olla ei suudeta vanadest mudelitest lahti lasta. Minevikus on Reformierakond kui Suur Peeter väljunud igast kriisist Isamaaliidu ehk Väikese Peetri arvel. On täitsa võimalik, et sel korral läheb kogu kolmik kolinaga ja koos põhja.