Pjotr Sedin: üks vintske sell

Telefoni kutsuv toon lõpeb ja läbi lärmi võib vaid vaevu kuulda vastamas häält: "Jah." Suudan tuvastada, et vastaja ongi Sedin ise, ent paraku sellega kõik piirdubki. "Helistage mulle, palun, tunni-kahe pärast. Olen praegu notaris," lõpetab Sedin kõne. Näib, et selle mehe praegune elurütm niisama lobisemiseks aega ei jäta.

Ka järgmise kõne ajal on Sedin sunnitud vestluse edasi lükkama kella veerand kümne peale õhtul ja sealt edasi juba hommikuks, kus kõik kordub uuesti. "Vabandan väga, et vastata ei saanud," vabandab Sedin viisakalt, kui lõpuks telefoni tõstab. "Teate, mul on praegu ka üks kohtumine. Kas sobib, ma helistan ise poole tunni pärast tagasi?" palub ta. Kolmveerand tunni möödudes võtan nõuks uuesti helistada, kuid telefon on nüüd juba postkasti suunatud.

Sellisel puhul arvaksin ma tavaliselt, et inimene lihtsalt mängib ajakirjanikuga, kuid Sedini puhul tunnen, et asi on teisiti. Usun siiralt, et tal tõepoolest polegi aega. Selgub, et seda pole tal olnud juba vähemalt viimased paar aastat.

Sedin juhatab mind kontorisse, mis on tehtud ühte Lutheri kvartali korteritest. Jah, nagu esimesest kõnest järeldasin, ongi kiirus selle mehe teine nimi. "Kaua meil aega on, mul hakkab kell 11 juba uus koosolek," sõnab Sedin kiiresti ja tõstab oma cappuchino-tassi kaks enesekindlat lusikatäit suhkrut. "Hästi, hästi," vastab ta sooja naeratusega, kui annan teada, et tunnist piisab ja seal see jälle on! No keda ta mulle meenutab…

Kui olen ka oma tee sisse suhkru lisanud, kusjuures Sedin on oma kohvi selleks ajaks juba lõpetanud, võib intervjuu alata. On naljakas, kuidas Sedini kiirus nakkab. Kuigi aega on veel umbes 40 minutit, näib nagu oleks üksnes neli. Tunnen, nagu küsiksin küsimusi inimeselt, kes on kohe kuskile hiljaks jäämas. Veel naljakam on aga see, et vaatamata kiirustamisele jätab ta ikkagi väga sõbraliku mulje. Uskumatu on mõelda, et veel kevadel avalikuks tulnud rahaliste raskuste ajal see sama mees karjus Äripäeva ajakirjaniku peale.

Vaatamata uutele investoritele peab juba kaks aastat ilma puhkuseta töötanud Sedin rihma lõdvaks laskmisest endiselt veel ainult unistama. "Kui on uued investorid, on veel rohkem tööd. Nad ootavad ju kasumit," sõnab Sedin, kes viimase paarikümne aasta jooksul peab nüüd esimest korda kellegi teise alluvuses töötama. "Muidugi," tunnistab ta hirmu uue olukorra ees.

Edasi saan ma teada, et Sedin on pigem kala- kui jahimees. Et neli aastat tagasi käis ta Kuubas. Et tema meelest peaks Äripäev ka positiivseid uudiseid kajastama ja et ta tütar käib esimeses klassis. Kõikidest nendest teemadest lendab Sedin aga sügavamale laskumata üle. Vaid üks teema suudab ta avada - jalgpall.

"Super mäng!" kiidab Sedin viimast Eesti ja Inglismaa vahelist mängu, mida ta ise Londonis vaatamas käis. Esimest korda ma märkan, kuidas Sedin aja natukeseks maha võtab, et teemasse süveneda. "Mul pole oma lemmikut," sõnab ta jalgpalli MMi kohta. "Iga aasta on erinev mäng ja see pole kunagi sama show. Üldiselt on mulle siiski Saksamaa meeskond meeldinud, aga ei saaks öelda, et see lemmik on," ütleb ta ja jääb tuttava sooja ja sõbraliku naeratusega vastuse üle mõtlema.

Nüüd ma tean! Ma tean keda ta mulle meenutab! Ta meenutab Steven Spielbergi menufilmis "Terminal" Tom Hanksi kehastatud Viktor Navorskit. Võib öelda, et lisaks samale naljakale aktsendile, sõbralikule naeratusele ja lühikestele vastustele on Sedingi sarnaselt Navorskiga jäänud pidama oma terminali, vineeri- ja kinnisvaraterminali, kust ei pääse edasi ega tagasi.

Jääb vaid põnevusega oodata, kas sarnaselt Navorski õnnelikuga lõpule ka Sedin lõpuks uute investorite abil oma terminalist pääseb.

Tegelikult on ta lihtsalt öeldes üks üsna vintske sell. Kukub pikali, kuid ajab end ikka ja jälle püsti. Selles suhtes tuleb tema ees küll müts maha võtta. Eks me oleme saanud nüüd ka üksjagu vaielda ja vaidlused olid väga tulised. Probleeme nähti ju mõlemat pidi ja teadagi on igal vaidlejal alati õigus. Praegu suhtleme täiesti normaalselt - ilma valetamata! Möödunud neljapäeval jõime minu juures teed ja ajasime juttu. Kui vaidlus on peetud ja kompromissid leitud, siis pole mõtet ka viha pidada. Mingit kibestumist pole. Kui Pjotr Sedin tuleks ja küsiks tulevikus mõne uue projekti jaoks hinda, siis selle ta ka saaks.

Mulle on Pjotr Sedin jätnud klassikalisest kirjandusest tuntud venelase mulje - endast palju andev, endale kannatusi tekitav ja selle kaudu end tegutsema motiveeriv. Kusjuures igal tegutsemisringil näib ta võtvat üha mahukama kannatustekarika ja tekitavat endale üha suurema probleemi, mida lahendada. Minu jaoks on selline mitte kunagi "ei" ütlev inimlik joon sümpaatne, eriti ajastul, mil kapitalistlik eluviis on õpetanud paljusid meist loobuma usust ilusasse ja tundelisele käitumisele eelistama kainet ning kaalutletut. Maailm on täis erinevaid rahvaid ning erinevaid kultuure ja sellest lähtuvalt ka erinevaid eluviise. Nagu loodusest teada, on iga kooslus seda tugevam, mida rohkem on temas erinevaid liike. Küllap on samuti ka inimkooslusega. Pjotr Sedini eripära näitab ka see, et tal on võime tulla igast olukorrast välja. Olen kindel, et enamik pankrotistujaid on jäänud kimpu väiksemate probleemide lahendamisega.

Ta on ärimees, kelle tugev külg on ideede genereerimine. Samas võivad need ideed olla reaalsusest liialt kaugel, mistõttu võivad tekkida probleemid eesmärkide püstitamise ja ideede elluviimisega. Tänu Sedinile taastati FC TVMK ja esineti edukalt üheksa aastat jalgpalli meistriliigas. Ta oli sisuliselt klubi omanik ja minule tööandja. Väga palju aega oleme veetnud koos klubi ja jalgpalli probleeme lahates ja lahendusi otsides. Tema finantsraskused ei rõõmustanud aga kedagi ja mõjutasid ka FC TVMKd. Praeguseks Sedini kavade hulka FC TVMK-le enam kohta ei jätkunud.