Kes tugevam, see ostab

Teiseks toob kahanev tarbimine kaasa surve ettevõtete käibele ja kasumlikkusele. Näiteks Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu liikmete hinnangul kukuvad nii hinnad kui ka käibed sel aastal kohati kuni 50 protsenti. Langus puudutab eelkõige Eesti siseturule suunatud ettevõtteid, kuid tagasilööke tuleb ka ekspordikäivetes. Tuntuim näide on siin vast autotööstuse allhankijate esindaja Norma.

Kolmandaks suureneb ettevõtete hulk, mis ei suuda maksekohustusi täita. Käibekapitali vajatakse rohkem. Kui näiteks KredExi tagatud laenude hulgas oli käibekapitalilaenude osakaal aasta tagasi vaid 19 protsenti, siis aastal 2008 on see 32 protsenti.

Suurenenud on maksehäired pankadele, maksuvõlgade arv ning suurenemas on pankrotistumiste arv. Tugevate klientide ja partnerite olemasolu on sellistes tingimustes väga oluline. Müük nõrga finantspositsiooniga ettevõtetele võib kaasa tuua augu sissetulevas rahavoos, tekitades seeläbi omakorda makseraskusi hankijatele tasumisel.

Laiemas pildis on Eesti majanduse peamine küsimus, milliseid mõjusid toob finantsurgudelt ning kinnisvara- ja ehitussektorist alanud langus kaasa teistes sektorites ning tööhõives.

Kujunenud olukorras võidavad ettevõtted, mis õigel ajal suutsid piisavaid kasumeid teenida ja need kõrvale panna. Konservatiivsemad ettevõtted hoidsid teadlikult omakapitali osakaalu bilansis 30 protsendi ligi.

Kokkuvõttes muutub järjest tähtsamaks küsimus, kust saada raha. Tulud kuivavad kokku ja kulud kasvavad ning ka investorid hoiavad segastel aegadel raha pigem hoiustel.

Samas muutuvad raskematel aegadel ettevõtted odavamaks. Senised ülitugevad ärikasumid enamasti vähenevad ning sellest tulenevalt langeb ka ettevõtete hind. Selgelt on tunnetatav trend, kus tugevamad ettevõtted otsivad võimalusi konkurente või partnereid üles osta, et seniseid positsioone kindlustada ning luua alus tulevaseks kasvuks.

Teisalt otsivad nõrgemad ettevõtted investoreid, et ennast pankrotistumise või ülesostmise eest kaitsta.

On teada, et Eesti ettevõtjatest on vaid 27 protsenti valmis oma tegevusse kaasama välist investorit (Saar Poll, 2008). On ilmne, et strateegilise investori kaasamine toob enamasti kaasa peaaegu täieliku kontrolli kaotamise oma ettevõtte üle.

Küsimus taandub sellele, kas ettevõte suudab jätkata seniste omanike vara säilitades ja pikemas perspektiivis kasvatades. Kui vastus on eitav, tuleks ettevõte müüa. Otsuse edasilükkamisel ettevõtte väärtus pigem langeb veelgi.