Lipstok: Tegusid on vaja!

Kuidas järgmise aasta eelarve Eesti Panga majandusprognoosi valguses paistab?

Meie jaoks on pilt sama, mis ta oli augustis, kui rahandusministeerium oma prognoosi kokku pani ja näitas 2,6protsendilist majanduskasvu. Meil oli juba oma kevadprognoosi alusel selge, et see on liiga optimistlik. Kui 2,6protsendilise majanduskasvu juures me nägime veel ka seda, et nominaalne majanduskasv on 8 protsenti, siis see tähendas ju seda, et muust variandist kui tasakaalus eelarvest juttu olla ei saa. Sellest ka meie retoorika, et eelarve peab olema igal juhul tasakaalus. Kõik, kes majandust õppinud on, saavad aru, et majanduse langusfaasis on eelarve defitsiit teatud tingimustel aktsepteeritav, aga see peab üle tsükli olema ülejäägis. Selle 8 protsendilise nominaalkasvu juures mittetasakaalus eelarve planeerimine oleks kindlasti viinud selleni, et see ületsükliline ülejääk oleks sattunud kahtluse alla. Seetõttu on ka edaspidi meie jutt see, et eelarve peab olema tasakaalus.Meie numbrite põhjal täna nominaalne majanduskasv 3,7 protsenti, mis annab võimaluse rääkida majandusteooriast tulenevalt miinuseelarvest nendel aastatel, kui majanduskasv on miinuses. Kuid tsükliliselt peab säilima tasakaal.

Mida valitsus oleks pidanud või saanud teha teistmoodi? Mis on eelarves kõige nõrgemad kohad?

2009. aasta eelarves probleeme kindlasti tekib. See on poliitikute ja valitsuse valik. Aga kindel on, et prognoosist tulenevalt eelarvetulud sellises mahus, nagu need planeeritud on, ei laeku.

Kui Te istuksite praegu peaministri või rahandusministri toolil, mida Teie teeksite?

Kui mul oleks mingil kujul võimalik nende positsioonide juures otsustaja olla just täna, siis teeksin ma kõik selleks, et eelarve riigikogus vastu võtta. Kui 2009 arengud toimima hakkavad ning kui eelarve laekumistest tuleb uus informatsioon, oleksin väga operatiivselt valmis sekkuma kulude tegelikku finantseerimisse – kas see graafik, mille alusel kulusid finantseeritakse kannatab seda eelarvet lõpuni. Kui tulevad uued löögid ja pole kuidagi võimalik ka kulude ajatamisega eelarvet täis saada, siis viiksin selle teema kabinetti ja käiksin välja kuludele väga tõsiselt otsa vaatamise.Eelarvet tuleb muidugi vaadata pikemas perspektiivis. Kui täna on olukord, kus tuli uus prognoos kõrvale, mis ütleb, et tulud ei tule täis, peab eelkõige siiski olema järjekindel oma rahanduspoliitika ajamisel, sest tõmblemine ei ole kindlasti stabiilsust iseloomustav tegur.Teine asi on kindlasti see, et kulude restruktureerimisega tuleks kohe ja julgelt pihta hakata. Muidugi ei saa sinisilmselt arvata, et kui sellega kohe pihta hakata, tuleb töövõit kohe 2010. aastal kätte. Piisab alustuseks juba sellest, kui antaks asi menetlusse ja peetakse vaidlused ära, kas selline kulude koefitsientidega paika paneku muutus on aktsepteeritav valitsejatele. See annab juba signaali, et disproportsiooni probleemidega tegeletakse, mitte ei keerutata lihtsalt pöidlaid. Tuleb surve peale panna, et välja võtta see võit, mida on võimalik saada kasvufaasi ettevalmistamisest. Praegu on just see aeg. Kasv tuleb ühel hetkel niikuinii. Kui 2009 maha magatakse, on küsimus selles, kas kasv hakkab liikuma 4 – 6 protsenti graafikus või hakkame vaikselt venima niimoodi ühe-pooleteise protsendiga. Kui riik näitab, et ta teeb struktuurireforme, liberaliseerib tööjõupoliitikat, paneb eelarve normaalsetele alustele, panustab haridusse ning selle juurde näidata, et me mängime rahanduslikult samas liigas Euroopaga ehk eurotsoonis, siis mida meil eduks veel vaja on? Selleks on loomulikult vaja väga palju tööd teha. Tegusid on vaja.