Isevärki vilkuva tähe seletamatu käitumine

Juba 421 sekundit pärast Swifti mõõdetud purset hakkas OPTIMA-Burst mõõtma sama objekti vilkumist nähtavas spektriosas. Kui varem tunti erinevaid muutlikke gammakiirguse allikaid, siis sama objekti vilkumist nähtavas valguses polnud enne registreeritud.

Optiline muutlikkus oli suurim 11. juunil ja märgatav veel päev hiljemgi. Kiirguse ajalise käigu analüüs näitas, et kiireimad muutused toimusid karakteristliku ajaga umbes 0,3 - 0,4 sekundit. Asjaolu, et allika kogukiirgus nii kiiresti muutub seab tema mõõtmetele ülempiiri.

Kuivõrd mingisugune info ei või looduse piirkiirusest kiiremini levida, saavad ka valgussähvatust põhjustavad protsessid tähe sisemuses levida piiratud kiirusega. Kui kogu tähe kiirgus muutub märgatavalt 0,3-0,4 sekundi jooksul, saab tema läbimõõt olla mitte suurem kui umbes kümnendik Päikese raadiusest.

Erinevate sõltumatute meetoditega on allika kauguseks määratud umbes 16 000 valgusaastat ja seega paikneb ta meie kodugalaktikas, nagu enamik seni leitud muutlikke neutrontähti. Veel hiljuti eristati nende seas kahte eraldiseisvat tüüpi: pehme gammakiirguse korduvpursete allikad ja anomaalsed gammapulsarid.

1992 aastal loodud teooria võimaldab neid vaadelda väga tugeva magnetväljaga pöörlevate neutrontähtede, ehk magnetaride erinevate alaliikidena. Siinkirjeldatud vaatlus võib tähistada senitundmatut etappi magnetaride arengus, nende viimast hingetõmmet enne lahkumist neutrontähtede manalasse, saamist tuhmiks isoleeritud neutrontäheks. Niisugust protsessi kirjeldavat füüsikateooriat praegu ei ole.