Kommentaator seab finantskriisi lahendamisel eeskujuks Rootsit

Rootsi kulutas tollal oma põdurate pankade päästmiseks 4% SKP-st ehk 65 mln Rootsi krooni (selleaegse kursi järgi 11,7 mld dollarit, praegusega 18,3 mld dollarit). Suhtes riigi majanduse suurusesse on see veidi väiksem kui 700 mld dollarit ehk 5% SKP-st, mida Bushi administratsioon hindab oma praeguste sammude kuluks. Rootsi riigi lõplikuks kuluks aga kujunes 2% SKP-st. Mõne valitsustegelase sõnul on see protsent nullile lähemal, seda sõltuvalt kasutatud arvutusmeetodist.

Viimaste nädalate sündmused on Stockholmis esile kutsunud äratundvaid noogutusi. Bo Lundgren käis septembri algupoolel isegi New Yorgi-tuuril, kus valgustas oma riigi käitumist 90ndate algul.

Ka mõned Ameerika kommentaatorid on ette pannud, et tasuks päästmise eest võtaks riik pankades osalusi. Bushi administratsioonis ega kongressis ei tundu see küll veel tõsiselt kaalumisel olevat. Panna maksumaksja raha mängu ilma selle eest midagi vastu saamata võib olla viga, hindas endine Rootsi kõrgem rahandusametnik Urban Backström: “Rahvas ei pruugi plaani toetada, kui see jätab senistele aktsionäridele midagigi alles.”

Rootsi kriis oli praegusele USA omale silmapaistvalt sarnane. Kriis tabas ka naabreid Soomet ja Norrat, kus läks samuti tarvis riiklikku sekkumist. Finantssüsteemi liberaliseerimine 1980ndatel viis Rootsi pangad pöörase kinnisvaralaenude mahuni ning nad ei tundnud küllalt muret, ega tagatiste väärtus raskemate aegade tulles õhku haihtu. Mull lõhkes 1991-92. Asjatu katse kaitsta Rootsi krooni kurssi viis üleöölaenude intressi kohati kuni 500 protsendini. Peale pikka tõusu langes Rootsi majandus kaks aastat järjest. 1990.a. 3% tasemel olnud tööpuudus neljakordistus.

Peale hulga pankade kokkukukkumist ja mõnesid olukorrast lähtuvaid üksiksamme võttis Carl Bildti valitsus 1992.a. septembris asja täiega ette. Toetatuna vasaktsentristlikust opositsioonist, kuulutas Bildt riigi poolt tagatuks kõik pangahoiused ja kreeditoride nõuded riigi 114 panga vastu. Riik moodustas asutuse järelvalveks rekapitaliseerimist vajavate ettevõtete üle ning teise asutuse varade, eelkõige pankade laenutagatiseks oleva kinnisvara, müügiks. Pangad said korralduse oma kaotused koheselt maha kanda enne riigipoolse abi järele pöödumist. Hiljem 90ndatel Jaapan ekslikult venitas selle protsessiga, lükates sellega lahendust aastateks edasi.

Rootsis pidid esimesed kahjude kandjad olema aktsionärid. Lundgren tuletas meelde jutuajamist Rootsi suurima panga SEB tollase juhi Peter Wallenbergiga: pühasid lehmi siin ei ole, seda pole ka riigi majanduses mõjukaim suguvõsa. Wallenbergid korraldasid rekapitaliseerimise seepeale ise ilma riigi toeta. Järgmisel aastal oli SEB kasumis. “Iga pangandusse pandud krooni kohta pidid käima samad tingimused,” sõnas Lundgren, “see tagas, et mitmesse panka me ei pidanud üldse sisse minema.”

Kriisi lõpuks oli suur osa Rootsi pangandussektorist riiklik. Enne maksumaksja raha panustamist oli riigil enamasti õnnestunud seniste aktsionäride osa tühjaks tõmmata. Turu stabiliseerumise järel asus riik pangaaktsiaid taas turule tooma. Midagi on tänini järel, näiteks 19,9% kunagi täielikult natsionaliseeritud Nordeast.

Tolle aja Rootsi kriisijuhtimine oli USA praegusega sarnaselt kõvakäeline, olgugi palju vaiksemalt ellu viidud, leidis ajaleht. Rahvusvahelise usalduse riigi finantssüsteemi vastu tõi see igal juhul tagasi.