Kommentaar: Kas sa vihkad Venemaad?

Meie poliitikud peegeldavad liiga palju Venemaa tippjuhtkonna suhtumist meisse, lähevad kaasa meile pealesurutud mängutempoga. See aga pole meie mängu tugevus. Vihkamine või siis vastuvihkamine on tupiktee. Vihkamine ja solvamine tekitab samasuguse vastureaktsiooni. Ning Eestile pole seda vaja. Või on? Tahame, et väga suur venekeelne kogukond oleks pidevalt surve all, tunneks meie poliitikute avaldusi kuulates-vaadates oma põski õhetama löövat?

Tõsi, ei kergenda asja ka valitsuse kritiseerijad.

Isegi kui Keskerakond ja tema liider Edgar Savisaar õigele asjale tähelepanu juhivad, on nad endale „Putini partei“ sildi otsaette kleepinud ja seega võrdub nende soovituste kuulda võtmine pea et riigireetmisega.

Ka ekspeaminister, suurettevõtjate lobigrupi juhi Tiit Vähi muidu mõistlikke argumente sisaldav jutt on juba eos mürgitatud selle väljaütlemise tonaalsuse ning valitsuse vahetamise nõudmise tõttu.

Mis eriti hull, tundub, et ettevõtjate ettepanekutesse suhtub peaminister viimasel ajal üldse eelarvamusega ja kohati lausa vaenulikult. Usaldamatus on aga alati kahepoolne. Isiklikud kontaktid ettevõtjatega näitavad trendi, mida ma pole kunagi varem kohanud. Kõik, kes võtavad vaevaks valitsusest rääkida, teevad seda negatiivses toonis, kriitikaga. Heidetakse ette nii paiste läinud riigikulutuste lõksu langemist kui … russofoobiat. Ma ei usu, et see ainult majanduslangusest tingitud süüdlase otsimine on. Pigem usaldamatus või siis samuti mure, et Toompea teeb asju, mis pole kasulikud ettevõtluskliimale.

Kohati meenutab suhtumine Vene teemasse aega Euroopa Liiduga liitumise eel, mil samuti oli õige arvamus ja vale arvamus. Juba neutraalse seisukoha väljendamises Venemaa tegevuse suhtes nähakse kokkumängu või salasobingut. Me hakkame muutuma tigedaks ühe teemaga väikeriigiks.

Kes julgeb välja öelda, et Gruusia emotsioonipalangus loetud tundidega langetatud otsus suurendada järgmise aasta eelarves kaitsekulutusi on halb? Või vajaks vähemalt diskuteerimist, sest a) pole kindel, et kaitsevägi/-ministeerium ka seni eraldatud raha piisavalt efektiivselt kulutab, ja b) pole öeldud valijatele, mille arvel see lisaraha tuleb. Mis adrad ehk koolilõunad ja lapsetoetused me ikkagi relvadeks taome?

Meie poliitikud on liiga tundlikud ning solvuvad kergesti. Enamgi veel, nad langetavad riigile olulisi otsuseid oma isiklikust üleelamisest, emotsioonist lähtuvalt. See ei sobi. See ei tee Eesti inimesi paraku õnnelikumaks.

Kas keegi oskab nimetada mõnda soovitavalt vene rahvusest inimest, kes suudaks enda kanda võtta arvestatava osa vene kogukonna esindamise? Kes tasandaks Eesti poliitikute russofoobiat nii sise- kui välissuhtlemises, tahtmata samas kohe Venemaaga liituda. Kui mul oleks võlukepp, mis sunniks inimesi poliitikasse minema, osutaks BLRT Grupi juhile Fjodor Bermanile. Mis siis, et ta on sündinud Ukrainas.

Autorile kuulub pensionifondi osakute kaudu Venemaa aktsiaid, kuid ta on kindel, et ei suuda oma kirjatükiga nende hinda mõjutada.