Le Roi est mort, vive le Roi!

Selle teatega anti Prantsusmaal kuningavõim viivitamatult üle uuele monarhile pärast eelmise surma. Millegipärast tuletab see väljend meelde pidevat diskussiooni kodumaise toidukauba populaarsuse langusest ja selle tõusuharjale tagasi tõstmise püüdlustest ja võimalustest.

Igal aastal teeb konjunktuuriinstituut uuringu eesti tarbija toitumisharjumustest ja hoiakutest ning viimased neli aastat on kodumaiste toiduainete eelistamine näidanud langustrendi. Samal ajal aga kodumaine toiduainetööstus elab ja aina kasvab.

Olen veendunud, et tarbija silmis kodumaisus ei kaota oma aktuaalsust kunagi. Konjunktuuriinstituudi toodud langustrendil on mitu põhjust - ahvatlevalt lai tootevalik, välisreisidest tingitud kultuuriruumi laienemine jne. Lisaks majanduslikud põhjendused, millele apelleerides on jaeketid turule toonud oma kaubamärgiga (private label) ja reeglina odavamad tooted. Kus ja kelle poolt on need toodetud, jääb saladuseks, kuna seaduse järgi ei nõuta enam ELi liikmesriikides päritolumaa väljatoomist pakendil. Kodumaisuse mõistet on jaeketibrändid kõvasti hämardanud. Siit saab teha ainult ühe järelduse - kuna päritolumaa mängib ostuotsusel olulist rolli, jaekettide oma kaubamärgiga toode ise aga võib olla imporditud, siis on kavalam pakendil teemat üldse vältida. Vorstitoodete import oli mullu viimase viie aasta suurim, mis ilmselgelt viitab ettevõtete oma kaubamärkide välismaisusele.

Vaadates lihatoodete müügis jaeketibrändide osakaalu, siis AC Nielseni jaekaubandusuuringu järgi on see viimastel aastatel stabiilselt kasvanud, ulatudes sel kevadel 5,1%ni. Peamised tootegrupid on viinerid, pelmeenid ja grillvorstid. On Rakveregi ennast jaekettidele hankijaks pakkunud, aga enamasti oleme kõrgema hinnataseme tõttu kõrvale jäänud. Hind on otseses sõltuvuses tooraine kvaliteedist, milles Rakvere järelandmisi ei tee. Siit aga tekib küsimus, milline on private label'i toodete koostis, et on võimalik pakkuda Balti riikide suurimast ja moodsaimast lihatööstusest paremat hinda; kas see toode kannab välja lihatoote nimetuse, ei tea. Samamoodi jääb tarbijale selgusetuks päritolumaa. Suurim oht importtoodangu õitsenguks ja kodumaise kuvandi hägustumiseks ongi jaekettide oma brändide kasvav osakaal meie kaupluselettidel, mis tõrjub riiulitelt tuntud kodumaised tooted.

Lähtudes Maslow' inimvajaduste hierarhiast, kus püramiidi kõige alumine osa tähistab esmaste füsioloogiliste vajaduste - sh toit ja vesi - täitmist, ning vaadates lähiaastate majandusseisu, tuleb olla realist ja tõdeda, et osa tarbijaskonnast jääbki hinnatundlikuks ning tarbib odavamaid tooteid, isamaalisusest hoolimata.

Samas olen veendunud, et suurem osa eestimaalastest ei loobu harjumuspärasest maitsest, usaldusväärsetest ja tuntud Eesti kaubamärkidest. Ennekõige ootab tarbija toidukaubalt värskust ja kvaliteeti. Seda aga saavad pakkuda eelkõige logistiliselt lähedal asuvad tootjad. Kvaliteetset värsket liha oleks mõeldamatu tuua näiteks Poolast. Toote seitsmepäevase realiseerimisajaga letile ja tarbijani jõudmine on võimatu ilma liha vahepealse külmutamiseta, mis langetab kvaliteeti.

Viimase kümnendiga on Eesti toiduainetööstus oluliselt arenenud, investeeringud uutesse liinidesse on toonud lettidele mugavad, nägusad pakendid koos maitsva sisuga. Tootevalik on lai ja vahelduv, tootjabrändide kuvand positiivne. See loob kindlustunde tulevikuks, hoolimata "sissetungijatest", kelle ainus argument on odavus, õõnestades kodumaisuse kuvandit ja kasvatades väliskaubanduse puudujääki. Kui tahame, et Eestis elu hästi läheks ja majandus kasvaks, eelistagem äratuntavalt eestimaist!