Savisaar: oravad päästavad riiki vara odavmüügiga

Isegi kui riigifirmade erastamine võiks omada teatud majanduslikku mõttekust, on selle korraldamine majanduslanguse perioodil halvim võimalik ajastus üldse. Majanduse madalseisus on vaba kapitali ühiskonnas kõige vähem, intressimäärad kõrged ning tulenevalt majanduse üldisest foonist ka müüdavate ettevõtete majandusnäitajad kehvapoolsed. Müügi korral on võimalike ostjate ring väga piiratud ja seega ka riigi poolt saadav tulu minimaalne. Ettevõtete müügi vale ajastamine tagab müüdava kauba odava väljamüügi olukorra.

Koalitsioon on küll oma tegudes igasugust majanduspoliitikat eitaval seisukohal, kuid ilmselt ei ole nad oma teadmistelt siiski nii majanduskauged, et ei saaks aru majandusfaasi mõjust varade hindadele turul. Seega peaks valitsus olema võimeline aru saama, et riigifirmade müük lähimatel aastatel tooks kaasa riigile maksimaalselt kahjulikud tingimused. Kui aga valitsusliit on vaatamata ülaltoodule teoks võtnud korraldada riigifirmade müüki just praegu, peab valitsusel olema selleks väga tõsine vajadus – arusaadavalt on selleks üha süvenev eelarvekriis. Sisuliselt tunnistab valitsus oma käitumisega, et riigi päästab pankrotist ainult varade odav väljamüük.

Kui valitsusliidul õnnestuks tõepoolest nimetatud riigiettevõtted odavalt tänases turusituatsioonis maha müüa, näeme meie majanduse kosudes mõne aasta pärast kõik, kui häbiväärselt odavalt viimase veel riigi käes säilinud võtmevaldkonnad ära anti. Riigi jätkusuutlikkuse ja arenguvõime tagamine eeldaks paratamatult nende ettevõtete tagasiostmist, kuid siis oleks see võimalik vaid juba märksa kõrgemate hindadega ja riik oleks sunnitud kinkima miljardeid kroone teatud äriringkondadele. Täpselt selline on koalitsiooni kavandatava majandusskeemi olemus.

Võimalik ostja riiklike ettevõtete odavale väljamüügile on kas otseselt või kaudselt väliskapital. Isegi kui ostjateks on Eesti ärimehed, kasutavad nad ostuhinna tasumiseks nii või teisiti võõrvahendeid, mis tulevad Rootsi, Soome vm riikide pankadest, fondidest või mõnda muud liiki rahastajate käest. Riigi alustalade minek väliskapitali kontrolli alla tähendab sisuliselt ju riigi müümist väliskapitalile. Erinevate huvide korral on paratamatult ikkagi kapitali omanik see, kes kehtestab omad reeglid ja ütleb, kuidas ettevõtteid juhtida tuleb ja kas ettevõte peab käituma Eestile kasulikul või kahjulikul viisil.

Isegi kui koalitsioon kehtestaks oma odava väljamüügikampaania käigus mängureeglid, kus aktsepteeritaks ühtesid ostjaid ja rahastajaid ning välistataks teised, siis miski ei keela ettevõtete hilisemat edasimüüki sellistele investoritele, kes põhimõtteliselt on huvitatud Eestis majandusliku võimu haaramisest ja omakasupüüdlikest poliitilistest arengutest.

Riigi osalusega ettevõtted on ju sisuliselt Eesti kapitali osalusega ettevõtted. Majanduseksperdid, analüütikud ja ka poliitikud on palju rääkinud sellest, et Eesti kapitali säilumine on vajalik ja seda tuleb soodustada. Riigi käes olevad ettevõtted on parim garantii Eesti rahvale selles osas, et Eesti kapital säiluks ja kasvaks. Valitsus on aga oma erastamiskavaga otsustanud Eesti kapitali säilumise idee prügimäele visata ja seega täiel määral loobuda Eesti inimeste jaoks nii olulise põhiväärtuse säilitamisest.

Eesti majandus on täna olukorra ees, kus hädapäraselt ja kohe on vaja leida majanduspoliitilisi lahendusi majanduskriisi võitmiseks ja uuele tõusule suundumiseks. Pikalt on räägitud teadmistel põhineva majanduse juurutamisest ja Eesti Nokiast. Kas valitsusliidu kava riik varadest odava hinnaga tühjaks müüa ja saadud rahaga eelarveauke lappida ongi võimuerakondade nägemus sellest? Kas erastamiskava on konkreetne märk valitsuse allaandmisest ja tunnistamisest, et nad ei ole suutelised midagi sisulist Eesti majandusolukorra parandamiseks välja pakkuma?

Riik, mis loobub kontrollist võtmevaldkondade üle, kaotab rahvusvahelise konkurentsivõime. Strateegiline ettevõte, mis kaotab riigi toe, võib samuti olulisel määral kaotada konkurentsivõimes. Kahtlemata on tänase maailmamajanduse seisu ja välja kujunenud turu tingimustes oluline erakapitali aktiivne kaasatus majandusse, kuid riigi rolli viimine miinimumini ei ole samuti hea. Riigi osalus ettevõtluses aitab tagada majanduspoliitilist toetust ja ärilisi sidemeid, mis on vajalikud ettevõtete konkurentsivõime tõstmiseks ja hoidmiseks.

Eelkõige saab riik avaldada positiivset tuge ettevõtetele, mis tegutsevad strateegilistes või infrastruktuurilistes valdkondades. Kui riik müüb vastutustundetult ja odavalt maha selliseid strateegilisi valdkondi kontrollivad ettevõtted, nagu Eesti Post, Eesti Energia, Eesti Raudtee, Tallinna Sadam ja Tallinna Lennujaam, siis ei ole kaotaja mitte ainult ettevõtte ostnud investor, vaid kõik Eesti inimesed, kes jäävad ilma teenustest või peavad neid ostma märksa kallimalt teiste pakkujate käest.

Kui Reformierakonnal õnnestuks praegu sihikule võetud strateegilised ettevõtted maha müüa ja saadud raha eelarveaukude lappimiseks ära kulutada, siis milline oleks nende järgmine samm Eesti majanduse arendamisel? Kas leitakse veel mõned varad ja ettevõtted, mida müüa? Kas muudetakse meie riik veel õhemaks, kui mitte puhtformaalseks? Kas ei plaani Reformierakond võtta suunda meie piirkonna liitmiseks mõne teise jurisdiktsiooniga ja seeläbi Eesti riigist üldse loobuda? Praegune kava riigiettevõtete müümiseks on kindlasti palju suuremaid ohte sisaldav kui lihtsalt nimetatud ettevõtete müük. Toimuvaid protsesse ei tohi jätta tähelepanuta ja neisse ükskõikselt suhtuda. Praegu oleks vältimatu, et kõik Eestis elavad inimesed avaldaksid valitsuse Eestit lõhkuva tegevuse suhtes oma ühese seisukoha – olgu see siis uute valimiste või referendumi läbi. Oodata enam ei kannata.