Ligi: 20 miljardit on peenraha majandushoo andmiseks

Arusaamatust on ka küsimuses, miks ei võiks riik halbadel aegadel võlgu ja varude arvel elada. Meil justkui on 20 miljardit varusid, ja neile küünte tahaajamise mõtted on muutunud üsna populaarseks.

Seepeale peab esmalt küsima, kas soovitakse likvideerida haige-, töötu-, pensionikassa või riigi kassareservi. Kõik see hiiglaslikuna tunduv raha on nimelt eri otstarvetel seadusega reguleeritud ja peab tagama riigi elementaarse toimimise. Jutt on riigi paari kuu kuludest, ei enam!

Aastakümnega kogutud puhvrite likvideerimine põhjustaks talumatuid tagajärgi riigi toimimisele. Majandusele hoo andmiseks, nagu paljud soovitavad, on see peenraha, mis suure tõenäosusega ei mõjuks ka turu seisukohalt kõige otstarbekamas suunas. Tänavuse negatiivse lisaeelarve kärped moodustasid vaid kümnekonna päeva kulusid, ent kui see summa reaalselt puudu tuleks, ulatuksid mõjud, sh sotsiaalsed ja poliitilised, üle aastate.

Riigieelarve tasakaal on tugevasti maine küsimus ja mõjutab meie laenuintresse ja investeeringuid. Aga ka praktiline probleem - puudujäägil on omadus muutuda krooniliseks ja süveneda. Tulevased eelarved muutuvad seda raskemateks, mida hoolimatum on eelmine.

Roosa unistuse kohaselt võiks riik majanduse mõõna täita enda kuludega ja nii langusi vältida. Tegelikkus on vastupidine, vaid minevikku saame sel moel prognoosida. Riigi toimemehhanismid on demokraatias sedavõrd inertsed ja reaktsioonid aeglased, ettenägelikkus aga turumajanduses paratamatult ähmane. Keynesi järgijad pidid ühel hetkel tõdema, et riigi kulusid sai “rikaste“ maksustamise ja laenude arvel tõsta, kuid langetamisega ei saadud kriisi möödumisel enam hakkama. Tulemuseks oli ülejõu kallinenud riik, mis majanduse globaliseerudes tõi kaasa majanduse konkurentsivõime languse.

Oleviku ja tuleviku seisukohalt peame endale teadvustama, et näiteks ülekuumenenud ehitussektor vajab mitte kütmist, vaid jahtumist – et 15 000 krooni eest kuus labidale toetumas käinud saaksid naasta põhitööle, nagu üks ehitusjuht tabavalt kokku võttis. Eurotoetuste kaudu on riik olnud paraku niigi kõige laenubuumist tulenenu võimendaja. Langusest väljumiseks pole muud retsepti, kui et hinnad, marginaalid ja palgad peavad saama kohaneda tööviljakusele vastavale tasemele. Riiklik vastupanu tsüklilisusele on laastav, eriti oludes, kus inflatsioon ületab 10%.

Ajal, mil Eesti koguvälisvõlg on märgatavalt ületanud aastase SKP suuruse, on vähemasti kummaline soovida riigi omapoolset panust sellesse numbrisse. Valitsuse tagasihoidlik võlg on meie eelis ja oluline keskkonna usaldusväärsuse ankur. Meil pole mõtet jäljendada rikkamate riikide nõrkusi, mille hulka defitsiit krooniliselt kuuluma kipub.

Seda viga kipub soovitama Heido Vitsur („Eelarvetasakaalust veel tähtsam on konkurentsivõime“, ÄP, 27.06.). Eestit Singapuriga võrreldes osutab ta sealsele SKP suurusele võlale ja sellest kolm korda suurematele reservidele, kuid eeskujuks pakub neist kahest võlga.