Linnupete lindude moodi

Tegelikkuses ei olegi küsimus kuigi lihtne: mil moel jõuab vesi pika noka vahelt linnu suhu? Nokk ei tundu just parima vahendina joomiseks, üks läti muinasjutt kirjeldab kurge, kes püüab abitult alustassilt vett juua.

Siiski on vajadus teadusliku lähenemise järgi praktilisem, kui muinasjutu selgitamine. Näiteks võimaldab joomismehhanismi täpne tundmine hinnata veekogu pinnasaaste mõju lindude toitumisele.

Linnud ei saa vett imeda, nagu kokteili kõrrega, sest nokk koosneb kahest poolest, mis ei ole hermeetiliselt ühendatud. Teadlased tegid kindlaks, et pikanokalised sulelised kasutavad hoopis kavalamat viisi, mis põhineb vee pindpinevusomadusel. Sama omadus põhjustab näiteks seda, et vihmapiisad saavad siledal aknaklaasil paigal püsida - tähtsaks osutub vedeliku- ja klaasipinna vaheliste nurkade erinevus tilga üla- ja alaosas.

Lind haarab veepiisa nokaotsa vahele ja pindpinevusjõud hoiab seda paigal. Kui nokka veidi avada, liigub tilk veidi kõrgemale ja venib samas nokapoolte vahel pikemaks. Lind liigutab nokapooled seejärel taas koomale ja tilk võtab ümarama kuju, kuid ei vaju allapoole. Uuesti nokka avades tõstab lind tilga jälle suule lähemale ja kordab niisugust liigutust kuni vesi jõuab suhu. Et see mehhanism edukalt toimiks peab tegema umbes poolteist nokaliigutust sekundis. Paljud veelinnud toituvad vees hõljuvatest organismidest ja täpsem analüüs näitab, et pinnasaaste võib muuta vee pindpinevustegurit, mis omakorda mõjutab oluliselt lindude võimet toituda.