Reet Weidebaum: Liiga väike, et olla normaalne

Esimesest edust innustust saanud, jälgib Reet hoolega, et olulistel vastuvõttudel ja üritustel käies välimusel väikegi huvitav aktsent juures oleks. Protokollilistel üritustel peab muidugi klappima kõik pealaest jalatallani. "Mind pole tegelikult elu sees riided huvitanud," ütleb Reet enda kui tavakodaniku iseloomustuseks.

Lemmikvärvid on Reedal must ja punane, eriti punane, ja neid värve kannaks ta parima meelega kohe iga päev. Punases ja mustas on kultuurisaadik kohtumisel Dilemma toimetajaga ka ühel reedesel pärastlõunal Berliini Eesti saatkonnas - must jakk, mustad püksid, mustad kingad ja nende vahelt energiast pakatavalt välja kiiskamas kärtspunased sukkpüksid ning pluus. "Ma jumaldan punast, aga see on ohtlik värv, mis tuleb välja kanda, et mitte mõjuda litsakalt. Õiges toonis ja koosluses on punane aga super," ütleb Reet. Punast on teatud eluetappidel asendanud ka muud värvid, nagu näiteks fuksiaroosa või oranž, aga need faasid on ruttu läbi saanud ja Reet on punase ning musta juurde alati tagasi pöördunud. Kõige parema meelega käiks Reet üleni punases, aga see eeldab väga head stiilitunnetust, mida ta enesekriitiliselt enda puhul arvab nappivat.

Kui Reet ideedega hätta jääb, on ta näiteks oma endise ülemuse Signe Kivi käest nõu küsinud. Signe on Reeda sõnul karm, aga superhea pilgu ja stiilitundega nõuandja. Üldine põhimõte Reeda riietuse juures on aga pärit teatriaegselt nahakunstnikust sõbrannalt: "Kristel õpetas olema julgelt mina ise, lisades sinna juurde alati väikese kiiksu."

Praegu on Reeda üks suuri lemmikuid Aldo Järvsoo punane Kihnu korsetiga õhtukleit. "Vau!" öeldakse selle kleidi kohta vastuvõttudel. Lähemal järelepärimisel võib Reet uhkusega öelda, et tegemist on moodsa käsitlusega Eesti rahvariidest. Reet palub siinkohal tervitada kõiki Eesti moekunstnikke, kes tegelevad rahvusliku teemaga. "Oma loomingu maailmale tutvustamiseks kasutage ära meiesuguseid," soovitab ta. Saatkondades üle maailma on Eesti esindajaid palju, neil endil pole aega ega alati oskustki eriliste moodide väljaotsimisega tegeleda. Küll aga liiguvad nad palju ringkondades, kus Eesti ehtekunstnike ja disainerite tööde vastu huvi saab äratada.

Aldo Järvsoo kleit, mida kandes ei ole võimalik mitte silma paista, jõudis Reedani väikese ringiga. Aldo endaga Reet kohtunud ei ole. Reedale oli tema rahvuslikel teemadel kollektsioon juba ammu silma hakanud ja naine pidas plaani moekunstnikuga kontakti võtta, kuid siis tuli hurmava punase kleidiga lagedale kolleeg, kes oli kleidi tellinud, kuid ei tihanud nii ekstravagantset riietuseset siiski kanda. Reedale sobis kleit nagu valatult ja nii saigi see tema omaks.

Reeda teine suur lemmik on Ulve Kangro villane, Setu motiividega väike must kleit. Selle avastas ta Tallinna vanalinnast Meistrite hoovis asuvast poest, kus müügil võrratult peened kootud ja tikitud kleidid. Nagu alati, olid äralennuni loetud tunnid. Kleit oli aga liiga pikk... Poemüüja sai telefonitsi kätte äsja Tallinnast Setumaa poole teele läinud kunstniku Ulve, kes otsa ringi pööras, kleidile järele tuli ja selle ühe ööga kodus lühemaks heegeldas. Tagasi Tallinna jõudis kleit järgmisel päeval kulleriga. Kootud Setu mustriga kleit on ehe käsitöö, ikka astutakse ligi ja uuritakse rõivaeseme päritolu kohta. "Kohtumistel on niimoodi hea võõrastega jutule saada. Selgitad tikandi päritolu ja detaile, millel on kõigil oma lugu. Minu kleidi heegelmotiivid on pärit Setu erilisest värvilisest käterätipitsist." Edasi saab jutuga minna Eesti rahvakunsti ja eluoluni üldisemalt. Ots on rõivatriki abil lahti tehtud.

Rahvariie ja rahvaloomingu ainetel tehtud riietus töötab hästi ka messidel. Kui reas on tuhanded pakkujad, siis tõmbab külastaja pilku ikka vaid väga omanäoline. Moderniseeritud rahvariie on Saksamaal suhteliselt haruldane - kui Baieri nn Tracht-Mode välja arvata - ning see pakub inimestele huvi. "Paljud tunnistavad, et ei tea Eestist midagi, heal juhul, et Riia on Baltimaade pealinn, hädapärast ka seda, et oleme Euroopa Liidus," selgitab Reet. Nii on alati kasulik ükskõik mis moel anda edasi sõnumit, et oleme olemas, ja selgitada, et Eesti on avastamist vääriv, tsiviliseeritud ja turvaline paik.

Algsel tasandil tööd on veel palju teha. Samas pole Reet kohanud ühtegi sakslast, kes on käinud Eestis ja kogetus-nähtus pettunud. Niisiis tuleb pingutada kõigepealt selle nimel, et tuldaks, ja selleks peab reisijana kaalutlevas ja hinnatundlikus sakslases kõigepealt huvi äratama.