Tööturule 'kollane kaart'

Pole ühtki arvestatavat riikide konkurentsivõime või majandusvabaduse võrdlevat uurimust, kus muidu heal positsioonil olevat Eestit tuleb ses suhtes, mis puudutab hinnangut tööturule, otsida päris lõpust. Ent hinnangud tööturu osas on muutunud üha karmimaks ja Eesti edetabelikohad nigelamaks.

Kui äsja avaldatud Euroopa Keskpanga ühinemisaruanne jääb nagu keskpankadele kohane hinnanguis Eesti tööturule võrdlemisi delikaatseks, siis The Heritage Foundationi talvine hinnang on otsekohene ega anna võimalust öeldust kaksipidi aru saada. Euroopa Keskpanga tõdemuse juures, et oluline poliitiline eesmärk peaks olema hoida tööturg piisavalt paindlik, peaksime endilt küsima vähemalt seda, miks Läti ja Leedu puhul ei tõstatata tööturu teemat üldse?

The Heritage Foundationi uurimus "2008 Index of Economic Freedom" kiskus aga kuninga lõplikult alasti. Meid 176 riigi seas majandusvabaduselt maailmas 12. ja Euroopas 5. kohale asetanud aruanne annab Eestile tööturu reguleerituselt Euroopas 40 riigi seas tagantpoolt 4. koha. 100pallisel skaalal teenime ses suhtes ülitagasihoidlikud 50,3 palli, taanlased aga 99,9, šveitslased 82,0 ja iirlased 80,4. Osutub, et tööturu vabaduse osas suudame Euroopas edestada vaid Soomet, Portugali ja Sloveeniat.

Taas tuleb tunnistada, et Eesti tööturu regulatsioon ei haaku kuidagi meie majandusmudeliga. Nii nagu kanadalaste The Fraser Institute'i uurimustes, on ka The Heritage Foundationi puhul tööturg see, mis kisub alla Eestile antava üldhinnangu. Nii ühes kui teises pälvib Eesti oma halvima tulemuse just tööturu vabaduse osas.

Lihtne arvutus näitab, et üksi tööturu vabaduselt Euroopa keskmike sekka tõusmine nihutanuks meid The Heritage Foundationi 2008. aasta uurimuses maailmas viienda koha piirimaile, seega enamasti vabade riikide seast vahest isegi vabade riikide sekka.

The Heritage Foundationi Eestile antud hinnang kõlab ebameeldivalt: "Jäik töösuhete regulatsioon vähendab töövõimalusi ja pidurdab tootlikkuse kasvu. Töötajaga seotud mittepalgalised kulud võivad olla kõrged, liigsete töötajate vabastamine on suhteliselt raske ja kulukas. Töötaja vabastamise raskus tähendab täiendavat riski ettevõtetele, kes tahaks võtta tööle rohkem inimesi ja laieneda. Tööajapiirangud püsivad jäikadena."

Soovitusena on öeldud, et Eesti võiks pisutki parandada oma tööturu vabadust, tõdedes seejuures, et tööturg on tarbetult jäik. Seevastu Taani kohta, kes on meile olnud läbi aegade pea igas mõttes eeskujumaaks, öeldakse, et "äärmiselt paindlik töösuhete regulatsioon suurendab töövõimalusi ja kiirendab tootlikkuse kasvu."

Kas ja kuivõrd tulevane töölepinguseadus aitab meid päästa punase laterna rollist, eks seda näita aeg. Sõnumina majandusele oleks see vajalik kas või seetõttu, et kiirenenud inflatsioon kisub meid tuleva aasta konkurentsivõime ja majandusvabaduse edetabelites allapoole.

Tööandjale peaks viimased kokkulepped tooma kaasa küll leevendust, sest seni tema õlul olnud kohustused võtab riik osalt üle. Ühiskonnale tervikuna ei muutu seevastu suurt midagi.

Töösuhetest otsitakse ikka lahendust sotsiaalprobleemidele. Töökoha vahetus võrdsustub avalikkuse silmis vägivaldse toiminguga, s.o vallandamiste-koondamistena. Mentaliteedis ei ole muutunud midagi. Endistviisi samastavad eestlased turvalisusega enda laulatatuse eilse päeva töökohaga. Tänapäevane arusaam - parimad näited Taani ja Uus-Meremaa - mõistab tööturu turvalisuse all hoopis võimalikult suurt tõenäosust leida kiiresti uus, parem ja ühiskonna seisukohalt vajalikum töökoht.