Päästerõngas hulbib niisama

Riigid, kes mõtlevad tulevikule, on valinud aktiivse investeerimisviisi, mis on küll vaevalisem ja riskantsem kui passiivne lähenemine, kuid selle kaudu omandatakse kogemusi valdkondadest, kuhu investeeritakse. Kokkuvõttes luuakse rohkem väärtust.

Stabiliseerimisreservi praeguse majandamisviisiga pole Eesti kasutanud võimalust saada targemaks. Meie kehvemate päevade päästerõngast ujutavad välismaised meremehed, võib-olla hulbib see niisama ringi, samas kui me ise vaatame kaldalt. Peame endalt küsima, kas teisiti oleks saanud paremini? Küllap oleks, kahjuks aga hüpoteetiliseks mõtteks jääbki, sest praktilist kogemust meil ju pole. Pole ise proovinud, pole ise kaotanud ja pole ka ise võitnud.

Siinkohal maksab mõnes mõttes kätte meie rõhutatud avatus ja välismaise kummardamine. Taasiseseisvumisperioodi jooksul on tulnud ette, et Eesti on nii avatud, et iseennast enam ei märkagi. Kui meie riik on langetamas olulisi valikuid või läbi viimas suurt tehingut, kutsutakse otsejoones appi välismaine partner. Et üks kohalik ei solvuks, kui valiti teine.

Tulemused on kaheldavad: mitmeid paljukiidetud suurinvestoreid on hiljem lausa politseiga üle maailma taga otsitud. Isegi globaalselt tuntud kaubamärk ei tähendada alati kõrgeimat kvaliteeti ja sooritust.

Suhteliselt hea eeskuju on Rootsi. Sealsed pensionivarad on riik usaldanud kuue riiklikult hallatava AP-nimelise fondi käsutusse, millel kõigil on oma investeerimismeeskond ja veidi erinev strateegia, kuid kõik nad on aktiivsed investorid ning konkureerivad samas ka omavahel. Suur osa AP-fondide varast on investeeritud võlakirjadesse ja madalama riskiga varadesse, kuid aktiivsete investeeringute osakaal üha kasvab. AP-fondid on investeerinud globaalselt rohkem kui 3500 firmasse, osaledes nende juhtimises ja suunates arenguid fondile ja seeläbi ka Rootsi riigile sobivas suunas.