Mis on majanduslanguse tegelik põhjus?

Raha kulutamine tarbimis- ja kinnisvarabuumile on aidanud meil küll lühiajaliselt kiire majanduskasvu saavutada, kuid selline kasv ei ole jätkusuutlik ja toob raugedes hoopis tagasilööke. Väärtust lisavasse tootmisse on sellest laenurahast paigutatud hinnanguliselt 50-75 miljardit, millest omakorda otseselt ekspordi loomisesse ja arendamisse on investeeritud ehk 25 miljardit krooni.

Võetud 250 miljardi laenu tagasimaksmist saavad eelkõige toetada just eksporti investeeritud summad, kuid arusaadavalt ei suuda 25 miljardit teenindada 250miljardilist laenu koos intressidega. Majanduslikke põhitõdesid meelde tuletades ei ole probleemiks mitte asjaolu, et Eesti on krediidivõimelisena otsustanud kasutada laenuvõimendust, vaid see, et parempoolsed lausliberaalid pole suunanud erasektori laenutarbimist tootlikesse rahapaigutustesse ja ühtlasi pole ellu viidud riiklikku majanduspoliitikat, kus laenu võtaks riik, kes paigutaks raha majanduse arengusse ning konkurentsivõimesse.

Riigi rolli kahandamine on viinud meid olukorda, kus koostatakse negatiivset lisaeelarvet, ennustatakse negatiivset majanduskasvu, kardetakse tööpuuduse hüppelist tõusu ning puudub visioon, kuidas tõsta Eesti majanduse konkurentsivõimet. Meie probleeme võimendavad ka negatiivsed protsessid maailmamajanduses, kuigi need ei ole määravad. Mõjutab ju meid esmajoones põhjamaade majandus, mille käsi käib suhteliselt hästi. Käisin hiljuti Stockholmis: Rootsi kroon on sama tugev või veel tugevam kui euro; inflatsioon on ainult 3 protsendi ringis; turism kasvab jõudsasti nii Stockholmis kui ka kogu Rootsis.

Riigi roll on headel aegadel ülekasvavat majandust pidurdada ning raskel ajal majandust elavdada. Lausliberaalide juhtimisel on aga Eestis käitutud täpselt vastupidi. Majandusbuumis küttis valitsus majandust takka, kuidas aga oskas, olukorra raskeks muutudes oponeerib aga iga riigipoolset sekkumist, mis majandusele kriitilist hingamisruumi annaks.

Kui aastatel 1990-1992 ei oleks Eesti majandusele antud positiivset arengutõuget riigi otsustavate ja edasiviivate sammudega ning majandusel oleks lastud oma rada minna, ei saaks me nüüd rääkida iseseisvast ja sõltumatust Eesti majandusest. Probleem on selles, et Vabariigi alguses antud hoog raugeb ja majanduskeskkond vajab riigi uut tõuget. Praegune majandusmudel erineb küll oluliselt üheksakümnendate alguse majandusest, kuid värske arengutõuke vajadus on täiesti võrreldav tolle ajaga.

Eesti majanduse elavdamise ja edasise arengu tagamise üheks tugisambaks oleks kahtlemata Eesti Arengufondi taoliste algatuste laiem ellukutsumine ja kasutamine. Teiseks tegevussuunaks peaks olema praeguseks kontrolli alt väljunud laenumajanduse jaluleseadmine. Laenude kasutamises ei ole midagi halba, kuid nii riiklikul kui ka omavalitsuste tasandil on oluline tagada laenuraha kasutamine viisil, mis tagaks otseselt või kaudselt majanduse arengu ning ekspordisektori konkurentsivõime kasvu.

Paljud analüütikud ja eksperdid on väljendanud seisukohta, et laenulikviidsuse kinnikeeramine majanduse rasketel hetkedel võib meie majandusele mõjuda probleeme süvendavalt. Nii nagu Euroopa riikide keskpangad ja USA Föderaalreserv süstivad majandusse just praeguse rahvusvahelise finantskriisi perioodil oluliselt lisavahendeid, nii peame ka meie oma majanduses jälgima seda, et languse faasis oleks laenud kasutatavad ning likviidsus majanduses liiga madalale ei langeks. Eesti riigil on olemas laenuvõime ja kindlasti tasuks arutada selle võime kasutamise majanduslikke mõjureid meie negatiivsete majandusstsenaariumide leevendamiseks.

Riigi laenukoorma suurendamine võib esmapilgul tunduda küll õli tulle valamisena, kuid tegelikult ei pruugi asi üldsegi nii toimida. Kui laen suunatakse arengusse, mitte tarbimisse, toodab investeering konkreetset tulu, rääkimata sellest, et investeerimisprojektid majandust juba iseenesest elavdavad. Ja kui on valik aruka laenamise-investeerimise või krooni devalveerimise vahel, kaldub valik ikkagi esimese kasuks.

Kutsun arutlema teemal, millised peaksid olema Eesti majandust elavdavad meetmed ning millisel viisil ja määral neid peaks rakendama. Kui me aasta lõpuks jõuame tõepoolest negatiivse majanduskasvuni ning pole suutnud alustada languse pehmendamisega, siis oleme kaotanud kriitilist aega ja võimalusi. Avalik diskussioon meie majandustuleviku üle on oluline juba nüüd. Me ei vaja töökohtade kaotusi, pankrotte, laenuvõlglasi, eluasemete kaotusi ja muid tagasilööke - neid vältida peaks olema kõigi poliitiliste jõudude ühine huvi.