Kuidas toita nälgivat maailma?

Suurbritannia keskkonna- ja põllumajandusministeeriumi heaks töötav teadlane Bob Watson nimetas intervjuus The Daily Telegraphile peamiste nisuhinna kergitajatena Hiina pidevalt suurenevat nõudlust nisu kui loomasööda järele, sest suureneva sissetulekuga hiinlased soovivad süüa rohkem liha. Austraalias on põuased ilmad rikkunud nisusaagi juba kolmel viimasel aastal, mistõttu tuleb neil vajaminev kogus riiki sisse vedada. Mitmed teravilju eksportivad riigid on oma elanikkonna toitmise huvides nisu ekspordi keelanud ning kõige tipuks on olukorda ära kasutamas tooraineturul tegutsevad spekulandid, kes hindu veel enam üles ajavad. Maisi osas on olukord hulluks läinud suurel määral tänu USA plaanidele sellest kütusena kasutatavat etanooli tootma hakata.

Riisihinna tõusu seostab rahvusvaheline riisiuuringute instituut muuhulgas riisikasvatuse vähenemisega Filipiinidel, kus paljud varem riisipõldude all olnud alad on selles kiirelt industrialiseeruvas ja linnastuvas riigis teise otstarbe leidnud. Aasia riikide üha kasvav nälg liha järgi on sundinud neid riisi asemel kasvatama loomasöödaks sobivamaid kultuure. Oma osa on andnud ka üleujutused Indoneesias ja Bangladeshis ning külmad ilmad Vietnamis ja Hiinas.

On selge, et toiduhinna tõus mõjutab kõige rängemalt just vaesemat osa inimkonnast. Rikastes riikides moodustavad kulutused toidule umbes 10-20 protsenti inimeste kulutustest, arengumaades jääb see number aga reeglina 60 ja 80 protsendi vahemikku, kusjuures olukorra teeb halvemaks asjaolu, et paljud neist riikidest impordivad suurema osa vajaminevast toidust.

Vetikate ja bakterite kasutamise osas on Watson skeptiline. „Läheb veel vähemalt viis kuni viisteist aastat, kuni sealt midagi märkimisväärsetes kogustes tulema hakkab,“ ütles ta. Euroopas ja Ameerikas on aga juba praegu kehtestatud eesmärgid, mil määral tuleb loetud aastate jooksul naftal põhinevad kütused biokütustega asendada.

Richard Murphy Londoni Imperial College’ist usub, et lõpuks lahendatakse tselluloosi lagundamise probleem ning biokütuseid hakatakse tootma heinast ja puidujäätmetest.

„Tselluloosi lagundamine toimub metsas pidevalt. Sellega tegelevad seened, bakterid ja termiidid. Kui suudaksime selle protsessi ka tööstuslikult mõistliku hinnaga käima saada, siis oleks sellest suur abi just vaesemale osale inimkonnast, sest parimad võimalused sellise tooraine kasvatamiseks on Aafrikas,“ ütles Murphy.

Seega võib kusagil kaugel tunneli teises otsas tõepoolest valgus juba paista. Lahendus, mis aitaks üheaegselt võidelda globaalse soojenemisega ning leevendada nälga ja ebavõrdsust maailmas, oleks ilmselt üheaegselt väärt nii Nobeli keemia- kui ka rahuauhinda.