Eesti – meteoriitide peamine märklaud?

Rohkelt kraatreid on avastatud ka näiteks Soomest ja Rootsist. Üldiselt kipubki olema nii, et kui ühes riigis mõni kraater leitakse, siis järgnevad neile peagi ka teised, mida võib seletada vastava maa geoloogide kogemuse kasvuga, mistõttu jäävad uued kahtlusalused leiud neile paremini silma. Eesti suurimad kraatrid, Osmussaare lähedal olev Neugrund ja Kärdla kraater Hiiumaal, on leitud alles viimaste aastakümnete jooksul.

Eesti tuntuim kraater on kindlasti mõnetuhande aasta vanune Kaali, kuid suuruselt ja vanuselt jääb ta Neugrundile (540 miljonit aastat) ja Kärdlale (456 miljonit aastat) kõvasti alla.

Maailma suurimaks meteoriidikraatriks on Vredeforti kraater Lõuna-Aafrikas, mille diameeter ulatub 300 kilomeetrini ning vanus kahe miljardi aastani. Selliste mõõtmetega kraatri tekitamiseks pidi Maa kokku põrkama umbes 10 kilomeetrise läbimõõduga asteroidiga.

Aga ka Vredefort pole kindlasti suurim. Sellest suuremaid pole lihtsalt leitud või siis polegi enam olemas. Arvatavasti on ka Kuu tekkinud kahe taevakeha kokkupõrke tulemusel Maa orbiidile paiskunud materjalist.

Kuu on Maaga võrreldes väike ega oma piisavalt sisesoojust, et hoida käigus vulkaane ja tektoonilisi liikumisi. Seetõttu jäävad ka meteoriidikraatrid miljarditeks aastateks Kuu nägu kaunistama.

Maa peaks suurema gravitatsioonilise külgetõmbe tõttu olema Kuust veelgi tihedamini kraatritega kaetud, kuid pideva maakoore ümbertöötlemise tõttu on suurem osa kraatreist kadunud. See aga ei tähenda, et neid ainult 170 olekski. Eesti kogemus näitab, et kraatreid peab olema kordades rohkem. Tuleb lihtsalt otsida ning põhimõtteliselt on kõigil võimalus ka 21. sajandil maadeavastaja olla ning leida päris oma meteoriidikraater.