Siim Kallas: Eesti pole enam kaugeltki IT-riikide esirinnas

Tegelikkuses pole asi kaugeltki nii positiivne. Eesti on üsna keskpärane, rääkis Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas Tööandjate Keskliidu seminaril. Kui majanduse järelevõtmine ei saa füüsiliselt väga kiiresti toimuda, siis miks ei võiks me pürgida infoühiskonna arendamises esimeste sekka, viskas Kallas õhku küsimuse. Järgneb Siim Kallase täispikk sõnavõtt, mille ta saatis aripaev.ee-le.

Kõikides Eesti valitsustes on olnud selline portfellita minister nagu regionaalminister. Kunagi pole olnud päris selge, mida ta tegema peab ja mida ta lõpuks ära tegi. Alati on see olnud poliitiline probleem ja ka inimlik probleem neile, kes selle koha peal olnud. Äkki oleks mõistlik panna portfellita minister tegelema infoühiskonna arendamisega? Tööd oleks kõvasti, töö oleks üsna konkreetne ja tulemused ka selgesti mõõdetavad.

Majandus on nagu jalgratas. Kogu aeg peab pedaale sõtkuma. Küsimused, mis elu majanduspoliitikale esitab, muutuvad pidevalt. Need on täna hoopis teistsugused kui kolm aastat tagasi.

Ma ei ole kaugeltki põlevkivist elektritootmise vastu. Energiaressursside nappust silmas pidades on see meile väga tähtis. Aga ma tahaksin näha rohkem innovatsiooni selles valdkonnas, uuringuid ja rakendusi selleks, et põlevkivist rohkem kätte saada, et põlevkivi kasutamine nii energiatootmiseks oleks vähem keskkonnamahukas, et selle tootmise ebameeldivaid külgi vähendada. Kui ma loen Eesti Energia kodulehekülge, siis ma näen küll, et kavatsetakse kulutada raha tootmise laiendamiseks Jordaaniasse, aga uurimis- ja rakendustööst on õige vähe juttu. Ka ei näi summad selleks tegevuseks olevat märkimisväärsed.Eestis on küll ettevõtteid, mis tegelevad uute energiatootmise tehnoloogiatega ja see on igati kiiduväärne. Aga Eestis puudub keskus, millel oleks piisavalt jõudu selleks, et tegelda teise küljega – energia säästmisega. Valitsus ei saa minna suurima talle kuuluva ettevõtte – EE – huvide vastu. Ka uued energiatootjad keskendavad oma uuendused ikka tootmisele, mitte tarbimisele. Ja miks see peakski teisiti olema. Aga energia kokkuhoid on energiamaailma paratamatustega kohanemiseks ülitähtis. See haarab linnaehituse küsimused (et vähem oleks vaja kütust põletada), ehitusnorme (kas ruumid ei või kraadi võrra jahedamad olla), uusi ehitusmaterjale ja tehnoloogiaid (et majad ei kuumeneks, kuna jahutamine pidavat olema palju kallim kui kütmine), maksupoliitika, igasugused muud keelud ja käsud, infotehnoloogia jne. Kas ei võiks Eesti panus olla näiteks Tartu Ülikooli juures moodustatav keskus kõikide nende küsimuste terviklikuks käsitlemiseks, nii, et sellest tõuseks mitte ainult heaolu, vaid ka tulu nendele, kes vastavaid projekte ellu viivad. Siia juurde kuulub kindlasti ka inimühiskonna jääkide ja rämpsu korduvkasutamine.Eesti majanduspoliitika eesmärgiks on olnud kiire majanduskasv. Täna tuleks seda eesmärki hakata kombineerima nii kohanemisvõime kui ka eesmärgiga. Kui me iseenda kohanemisvõime peale mõtleme, siis mõtleme kahest asjast – võimekusest muutustega kaasa minna ja tagavaradest, mis aitavad muutustega kaasnevatest raskustest üle saada. Eks riigi puhul ole see samamoodi.Paindlikkuse ehk kohanemisvõime tähtis koostisosa on õppimisvõime ja uuenduslikkus.Õppimise ja õppimisvõimega on lood nagu on. Vähe on tehnika- ja tehnoloogiaala asjatundjaid (see on mure kogu Euroopas). Vähe on häid meistreid erinevatel elualadel (oskustöölised sealhulgas). Sageli puudub ka tahe muutumiseks. Seda viimast on sageli alahinnatud. Tahte puudumist toidavad kõikvõimalikud hoolitsused, mida riik pakub muu hulgas ka neile, kes ei soovigi midagi kasulikku teha.

Kohanemisvõime majanduspoliitika peaks jätma ettevõtlusele nii vabad käed muutumiseks ja muutusteks kui võimalik. See tähendab vaba konkurentsi kaitsmist.

Ka maksusüsteem mängib olulist rolli. Financial Times teatas 14. märtsil 2008, et Yahoo! kolib oma peakorteri Londonist Genfi, kuna seal on maksukeskkond soodsam. Niisiis, see ikkagi on oluline.

Seoses majanduse struktuurimuudatustega tänapäeval on vaatlejad teinud huvitavaid tähelepanekuid. OECD (majandusarengu ja -koostöö organisatsioon) on teinud uurimuse töötleva tööstuse seisundist arenenud maades. Üks järeldus on, et traditsioonilistel tööstusharudel ei lähe sugugi halvasti. Samal ajal, kui tööstuse osakaal hõivatuses tõesti tervikuna langeb, on näiteks toiduainetööstus, paberi- ja keemiatööstus, autotööstus säilitanud oma taseme, ainult veidi on see langenud puidutööstuses ja masinaehituses. Kaotanud on metalli- ja tekstiilitööstus. Kõrgtehnoloogilistest tööstusharudest on hõivatust kasvatanud ainult farmaatsiatööstus, arvuti- ja lennukitööstus on kümne aastaga tugevasti positsioone kaotanud.

Newsweek kirjutas selle aasta jaanuaris Saksamaa tööstuse olukorrast. Saksamaa on tõusnud (!) maailma suurimaks eksportööriks. 2000ndast on tema osatähtsus tõusnud 8,5%lt 9,4%le, USA langenud kolmandiku võrra ja on nüüd 8,6% (veel 2006 oli 12%), Hiina tõusis 3,8lt 8,1%le. Saksamaa masinaehitus kasvab 15% aastas. Ja see on puhas Saksa majandus, ilma igasuguse delokaliseerimiseta. Mis on põhjus? Töö kvaliteet ja hea juhtimine, on vastus. Innovatsioonist rääkimata.

Kõige keerukam, kõige tundlikum, kõige poliitilisem on riikide ja rahvaste sotsiaalse kohanemisvõime küsimus. Ajaloos on alati ühed rahvad olnud rohkem kohanemisvõimelised ja teised vähem. Nende teiste kurvast saatusest läbi aegade on kirjutanud Jared Diamond ("The Collapse").

Keegi meist ei soovi muuta oma elu häid külgi. Sissetulek, eluase, keskkond – nende muutumine meie soovide vastaselt on väga valuline. Kes peaks kandma valuliste muutuste koormat? Kuidas seda jagada üksikisiku ja kogukonna vahel?Keegi ei eita, et muutustega toimetulemiseks on vaja tervet abinõude hulka, kuhu kuuluvad rahalised toetused ja tagavarad, õiguslikud tagatised, võimalused täiendõppeks. Vaja on ka vaimset valmisolekut muutustega kaasa minna. Võtmeküsimus on – kas see kõik peaks olema inimese enda mure ja vastutus või peaks peamise koorma kandma ettevõtja või hoopis riik. Päris puhast valikut pole tehtud kusagil, ikka on tegemist erinevate vastutuste kombinatsioonidega. Aga erinevad riigid on valinud erinevad rõhuasetused. USAs on vastutus muutustega kaasaminekuks põhiliselt inimese enda mure, Prantsusmaal on väga suur koormus ettevõtjatel, Saksamaal on suur osa riigil. Vastuse leidmisega küsimusele, milline süsteem on parim, peab olema ettevaatlik. Levinud arvamus on, et Euroopas on inimese vastutada jäetud liiga vähe, USAs jälle liiga palju. Samas on Saksa töö kvaliteet väga kõrge, ka Prantsusmaa majanduslik areng on vahepeal väga kiire olnud. Ükskõik milline sotsiaalse kohanemise mehhanism ka ei oleks, peab ta toetama töötegemist, mitte soodustama töötegemise vältimist. Tõhus ja kvaliteetne, hästi organiseeritud töö on see igavene vahend, mis ümbritseva maailma paratamatustega toime tulla võimaldab.