Eesti börsifirmade suurim risk on suuromanikud

Teada on aga võõrandamise põhjus, milleks on nii Kalevi kui ka Merko Ehituse suuromanike käitumine. Ühel juhul toimub varade ajutine või lõplik võõrandamine ettevõtte initsiatiivil, teisel juhul aga maksuameti taotlusel ja kohtu korraldusel.

Minu meelest on meil tegemist kahe väga ereda näitega selle kohta, mida toob endaga kaasa ettevõtte jaoks liiga suureks osutunud suuromaniku risk.

Liigsuur omanikurisk pole omane mitte ainult nendele kahele ettevõttele, vaid see on liiga suur pea kõikidel Tallinna börsil noteeritud ettevõtetel. Suuromanike liiga suur osalus börsiettevõte omanike struktuuris on väikeaktsionäride jaoks üks suuremaid riske.

Märtsi keskpaiga seisuga oli suuromanike osa alla poole vaid Baltika ja Harju Elektri aktsaikapitalist. Valdavalt kuulub ühele omanikule või kitsale kildkonnale üle 60 protsendi aktsiatest, Kalevi puhul ulatub see koguni üle 90 protsendi.

Baltika ja Harju Elekter on ka vist ainsad börsiettevõtted, mis pole viimastel aastatel väikeaktsionäridele küsitava väärtusega või koguni kahjulikke otsuseid teinud. Võtame või näiteks Norma, mis istub üsna suure hunniku vaba raha otsas, aga aktsionäridele seda välja jagada ei raatsi. Ka aktsia hind on püsinud paigal juba aastaid, mis tähendab seda, et väikeaktsionäride jaoks on tegemist surnud aktsiatega. Analoogilisi näiteid võib tuua küll ja küll.

Lisaks omanikuriskile, mis võib väljenduda suuromaniku valearvestustest, rumalusest, ahnusest või arrogantsusest põhjustatud valeotsustena, on nende liigsuur osalus börsiettevõtete omanikeringis olnud hävitav aktsiate likviidsusele. Just peaaegu olematu likviidsus on olnud üks peamisi põhjuseid, miks mõnegi ettevõtte aktsia hind Tallinna börsil on viimase aastaga langenud nõnda palju.

Tõttöelda pole suuromanike domineerimine börsiettevõtete omanikeringis midagi uut ega ainulaadset, ehkki suuromanike nii kõrge osatähtsus, nagu see on meil, on arenenud riikide börsiettevõttes pigem erandiks kui reegliks. Ettevõtte asutajate ja suuromanike mõju säilitamiseks on eriti Euroopas, aga ka teisel pool Atlandi ookeani kasutatud erineva hääleõigusega aktsiaid, mis säilitavad omanikele sõnaõiguse strateegiliste otsuste juures. Nii kuulub Fordi perekonnale alla nelja protsendi Ford Motorsi aktsiatest, millel on kokku üle 40 protsendi häältest.

Viimasel aastakümne suundumuseks on küll liikumine aktsiate ühtlustumise suunas, eriti Skandinaaviamaades ja teistes Euroopa riikides, kus erinevat tüüpi aktsiate omamine on valdav. Aga päris loobuda ei soovi eri hääleõiguslikest aktsiatest ka Ameerika firmaomanikud.