Esimene oma auto oli tumeroheline Volkswagen Polo 11 aastat tagasi. "Ma olen hästi impulsiivne autoostja," kinnitab Anu. "Esimese auto ostsin puhtalt välimuse järgi. Teise auto ostu ajaks olin juba teadlikum ja automarkidega paremini kursis." Teine masin oli hõbedane Audi A4.
Kolmas oli kolmanda seeria BMW. Anu mäletab, et selle auto ostmisega läks millegipärast hästi kiireks. "Kõndisin poodi sisse ja ütlesin, et vajan uut autot võimalikult kiiresti." Üks sobiv oligi poes olemas, Anu läks samal päeval proovisõitu tegema ja ostis auto paari päevaga ära.
Tavaliselt sõidab Anu ühe autoga kolm aastat. Kuldne BMW on tal teist aastat. "Praegu tundub ta veel nii ilus, et sellega sõidan võib-olla kauem," arutleb Anu. See auto võitis naise südame esmalt just värviga. Lisaks on tal nahksisu, mida Anu algul eriti ihata ei osanudki, kuid nüüdseks on õppinud seda luksust nautima.
Kas ta kolmanda seeria BMW juurde jääbki, meediaärinaine öelda ei oska. Praegu igatahes uut kindlat lemmikut silma hakanud pole. Üldiste lemmikautode kohta ütleb Anu, et talle meeldib väga Porsche Cayenne, aga endale ta seda tõenäoliselt ostma ei hakka. Nii sportautod kui ka maasturid on tema meelest ebapraktilised. Esimestega ei pääse Eestis põhimaanteedelt kaugemale ja teised neelavad liiga palju bensiini. Küll aga meeldib Anule sportautosid ja autosporti televiisorist vaadata - ta on üks väheseid õrnema soo esindajaid, kes pühapäeva ilma F1-ta ette ei kujuta.
Järgmine auto on Anul eelmisest ikka parem olnud. Perenaise nõudmised ja eks ka rahalised võimalused loodetavasti kasvavad. Kõige olulisemaks lisaks hindab Anu kliimaseadet - just nimelt seda, mitte segi ajada konditsioneeriga! Järgneb automaatkäigukast. "Tänu sellele saan hommikul Pirita tee ummikus rahulikult omi mõtteid mõelda." Kolmandaks tuleb püsikiirusehoidik ja sellega seoses jõuame jutuga Anu sõidustiili juurde.
Nimelt meeldis Anule kaua aega autoga kihutada. Kuni ühel ilusal päikesepaistelisel päeval paar aastat tagasi möödus ta 90 km/h alas kiirusega 140 km/h ulja kaarega eravärvides politseiautost, mille katusele seepeale ilmusid äkitselt vilkurid. Anu sai trahvi ja luba võeti kuuks ajaks hoiule. "See oli valus," tunnistab Anu. Loast ilmajäämine on valusamgi kui viiekohaline trahvisumma. Pärast seda kuulubki tema autol kohustuslike lisade nimistusse püsikiirusehoidja.
Juhtum liikluspolitseinikega ongi Anu kõige ekstreemsem kogemus teel. Kunagi on ta olnud ahelkokkupõrkes keskmine, aga sealt sai auto nii väiksed kriimud, et pole mõtet mainidagi.
Foto: Meeli Küttim
Seotud lood
Kui kiiresti jõuaksid liitlasväed ja nende tehnika vajadusel Eestisse ning siin ühest piirkonnast teise? Mis juhtub aga siis, kui mõni oluline sild või teelõik langeb rivist välja? Need ei ole enam lihtsalt küsimused peas või paberil, vaid osa Eesti julgeolekust ja kriisivalmidusest.