Kuldne aksessuaar BMW

Autosõidu õppimine läks Anul kergesti ja luba on tal taskus juba 17 aastat. Abi oli ka paar aastat vanemast õest, kelle kõrval Anu sõitmist harjutas. Naine mäletab, et sõidueksamit tehes tagurdas ta boksi, käsipidur peal, aga ju siis inspektor ei pannud tähele.

Oma autosid on Anul olnud nüüdseks neli. Kõik uhiuutena autopoest ostetud. "Naisterahvale on hästi oluline, et oleks uus auto ja peaks võimalikult vähe parandamise pärast muretsema," arvab Anu. Tema ise ei saa hakkama tuledel pirni vahetamisega, samas ei valmista raskust tee ääres rehvi vahetamine. Viimane oskus on praktikas järele kontrollitud.

"Suure maantee ääres, kui teised autod pori lennates mööda kihutavad, on ikka väga kehv rehvi vahetada," tunnistab naine. Õnneks on need ajad nüüdseks minevik, sest praeguse auto puhul on tegemist rehvidega, millega saab edasi sõita mõnda aega ka pärast rõhu vähenemist.

Esimene oma auto oli tumeroheline Volkswagen Polo 11 aastat tagasi. "Ma olen hästi impulsiivne autoostja," kinnitab Anu. "Esimese auto ostsin puhtalt välimuse järgi. Teise auto ostu ajaks olin juba teadlikum ja automarkidega paremini kursis." Teine masin oli hõbedane Audi A4.

Kolmas oli kolmanda seeria BMW. Anu mäletab, et selle auto ostmisega läks millegipärast hästi kiireks. "Kõndisin poodi sisse ja ütlesin, et vajan uut autot võimalikult kiiresti." Üks sobiv oligi poes olemas, Anu läks samal päeval proovisõitu tegema ja ostis auto paari päevaga ära.

Tavaliselt sõidab Anu ühe autoga kolm aastat. Kuldne BMW on tal teist aastat. "Praegu tundub ta veel nii ilus, et sellega sõidan võib-olla kauem," arutleb Anu. See auto võitis naise südame esmalt just värviga. Lisaks on tal nahksisu, mida Anu algul eriti ihata ei osanudki, kuid nüüdseks on õppinud seda luksust nautima.

Kas ta kolmanda seeria BMW juurde jääbki, meediaärinaine öelda ei oska. Praegu igatahes uut kindlat lemmikut silma hakanud pole. Üldiste lemmikautode kohta ütleb Anu, et talle meeldib väga Porsche Cayenne, aga endale ta seda tõenäoliselt ostma ei hakka. Nii sportautod kui ka maasturid on tema meelest ebapraktilised. Esimestega ei pääse Eestis põhimaanteedelt kaugemale ja teised neelavad liiga palju bensiini. Küll aga meeldib Anule sportautosid ja autosporti televiisorist vaadata - ta on üks väheseid õrnema soo esindajaid, kes pühapäeva ilma F1-ta ette ei kujuta.

Järgmine auto on Anul eelmisest ikka parem olnud. Perenaise nõudmised ja eks ka rahalised võimalused loodetavasti kasvavad. Kõige olulisemaks lisaks hindab Anu kliimaseadet - just nimelt seda, mitte segi ajada konditsioneeriga! Järgneb automaatkäigukast. "Tänu sellele saan hommikul Pirita tee ummikus rahulikult omi mõtteid mõelda." Kolmandaks tuleb püsikiirusehoidik ja sellega seoses jõuame jutuga Anu sõidustiili juurde.

Nimelt meeldis Anule kaua aega autoga kihutada. Kuni ühel ilusal päikesepaistelisel päeval paar aastat tagasi möödus ta 90 km/h alas kiirusega 140 km/h ulja kaarega eravärvides politseiautost, mille katusele seepeale ilmusid äkitselt vilkurid. Anu sai trahvi ja luba võeti kuuks ajaks hoiule. "See oli valus," tunnistab Anu. Loast ilmajäämine on valusamgi kui viiekohaline trahvisumma. Pärast seda kuulubki tema autol kohustuslike lisade nimistusse püsikiirusehoidja.

Juhtum liikluspolitseinikega ongi Anu kõige ekstreemsem kogemus teel. Kunagi on ta olnud ahelkokkupõrkes keskmine, aga sealt sai auto nii väiksed kriimud, et pole mõtet mainidagi.

Foto: Meeli Küttim