Töötukassa juht tõrjub vähese tootluse süüdistusi

Töötukassa tegevuse iseloom on selline, et töötukassa reservid kiire majanduskasvu faasis suurenevad samas kui majanduse langusfaasis suurenevad väljamaksed. Lisaks majanduskasvule mõjutab tulevikus tehtavate väljamaksete suurust paraku ka inflatsioon. Kuna töötukassa kohustused käituvad tsükliliselt, siis on ka varade paigutamisel otstarbekas võtta aluseks pikem ajaperiood ja mitte piirduda vaid lühiajaliste riskivabade instrumentidega.

Riskivaba lühiajaline investeerimine annab küll kindla positiivse tulemuse, kuid see tulemus jääb tänastes oludes paratamatult inflatsioonile kõvasti alla. Nimelt ei ole võimalik leida instrumenti, mis oleks likviidne, riskivaba ja mille oodatav tootlus kompenseeriks Eesti inflatsiooni. Inflatsiooni negatiivset mõju aitab veidi kompenseerida pikema ajahorisondiga investeerimisstrateegia rakendamine ja mõõdukas ning läbikaalutud riskide võtmine. Riskides mõnel aastal riskivabale investeeringule tootluselt alla jääda on nii võimalik saavutada parem pikaajaline keskmine tootlus mis töötukassa puhul tähendab seda, et töötajate ja tööandjate kindlustusmaksed majandustsükli jooksul saavad olla väiksemad kui nad oleksid reservide lühiajalise riskivaba investeerimise korral. Kuid üle majandustsükli jääb investeerimispoliitika siiski konservatiivseks kuna ka halbadel aastatel on tagatud vara säilivus.

Mis iseloomustab töötukassa investeerimispoliitikat?

Töötukassa finantsvahendeid võib investeerida nõudmiseni ja tähtajalistesse hoiustesse, võlakirjadesse, pöördrepotehingutesse ning rahaturu- ja intressifondide osakutesse. Töötukassa varade haldamist iseloomustavad likviidsusrisk, intressirisk, valuutarisk ning krediidirisk – kõikidele neile riskidele on nõukogu seadnud piirangud, kui suures ulatuses tohib eelpoolnimetatud riske võtta (vt lisa tabel). Piirangud puudutavad üksikute positsioonide suurust, näiteks ei või ostetavate võlakirjade nominaalsumma ületada vastava võlakirja emissioonimahust üle 30%, ja emitentide krediidireitinguid, see tähendab et minimaalne lubatud emitendi krediidireiting on A-/A3.

Portfellihalduril on lubatud ülalmainitud riske võtta omal äranägemisel, tingimusel, et portfelli kui terviku üldine riskitase jääb etteantud piiridesse. Riskide juhtimisel kasutatakse Value at Risk (VAR) meetodit. Investeerimispiirangute järgmist kontrollib igapäevaselt Eesti Pank. Portfellihaldurite tegevuse hindamisel võrreldakse töötukassa varade tootlust pidevalt võrdlusindeksiga.

Eelnimetatud reeglid ja piirangud on kohustuslikud suuremat osa töötuskindlustusvahenditest haldavale ABN Amrole. Haldajale on ettenähtud lepingujärgne haldustasu ning kui tulemus ületab võrdlusindeksit, on haldajal õigus lisas saada tulemustasu.

Töötukassa portfelli puhul on riskiprofiil sätestatud selliselt, et 95% tõenäosusega on portfell igal jooksval aastal kasumis. Teisisõnu, riskides sellega, et portfelli tootlus mõnel aastal riskivabale intressimäärale alla jääb on suurendatud portfelli oodatavat keskmist pikaajalist tootlust.

Töötukassa varahaldurile ABN Amrole oli paraku 2007. aasta just selline, kus tulemused jäid tõepoolest kehvemaks, kui loodetud. Aastaga kasvas Töötukassa varade maht 2,55 miljardi kroonini, kuid investeeringutelt teenitud tulu ulatus vaid 2 miljoni kroonini ning varade tootlus jäi märgatavalt alla võrdlusindeksi tootlusele.