Biokütus vetikatest nafta hinnaga

Ettevõte on biokütuse tootmiseks vajaliku tehnoloogia arendamiseks sõlminud lepingu Ameerika naftagigandiga Chevron. Eelmise aasta lõpul pälvisid nad ka USA rahvuslike standardite ja tehnoloogiainstituudi kahe miljoni dollarilise grandi, kirjutas Technology Review.

Kasutatavad vetikad on geneetiliselt modifitseeritud ning erinevalt tavalistest biodiislit tootvatest vetikatest ei ela nad päikese käes, vaid valgusele suletud roostevabast terasest konteinerites. Toiduks kasutavad nad suhkrut ning toodavad sellest õli, mida kasutataksegi kütuste tootmiseks.

Ettevõte kasutab mitmeid erinevaid vetikaid. Osa toodavad triglütseriide, mida saadakse ka näiteks sojaubadest. Teised toodavad aga mitmesuguste süsivesinike segusid, mis sarnanevad toornaftale.

Väljatöötatud tehnoloogial on mitmeid eeliseid. „Enamik biokütuste tootmiseks kasutatavaid organisme suudab suhkrust toota vaid etanooli. Solazyme’i vetikate toodang on aga märksa laiem,” ütles Solazyme’i president Harrison Dillon.

Peale selle suudavad vetikad suhkrut toota tselluloosist, mis on laialt levinud ja odav tooraine. Biomass sisaldab aga tselluloosi kõrval ka ligniini, mis on paljude mikroorganismide jaoks mürgine, kuid mitte Solazyme’i kasutatud vetikatele. Seega on võimalik ligniini eraldamata jätmise pealt kulusid kokku hoida.

Kui vetikaid biokütuste tootmiseks kasutatakse, siis teevad nad fotosünteesi läbi endale tavaliselt ise suhkrut. Solazyme on aga läinud teist teed – vetikad ei näe üldse valgust ning saavad seetõttu kogu oma energia kulutada õli toomiseks. Lisaks on neid niimoodi võimalik oluliselt suuremal hulgal ühte ruumiossa kokku paigutada.

Olulisim puudus on aga ikkagi hind. Solazyme’i toodetud õli ei suuda veel hinna poolest naftaga võistelda. Kõige kallim osa protsessist on tselluloosi lagundamine lihtsuhkruiks, kuid viimaste aastate edusammud on Solazyme’ile sisendanud usku valitud tee õigsusse. Konkurentsivõimelise hinnaga kütust loodavad nad müüma hakata kahe kuni kolme aasta pärast.