Päikeseenergiaga võiks katta USA vajaduse

Brookhaveni uurimiskeskuse keskkonnatehnoloogia insener Vasilis Fthenakis uuris koos kolleegidega kõigi peamiste päikesepaneelitüüpide tootmisega seotud energiakulu ja keskkonnareostust ning leidis, et mitte ühelgi juhul ei olnud need numbrid fossiilsete kütuste omadega võrreldavad.

Tegelikult tulenebki suurem osa päikesepaneelide nii-öelda räpasest küljest sellest, et nende tootmiseks kasutatud elekter pärineb peamiselt soojuselektrijaamadest. Paneelid annavad nende tootmiseks kasutatud elektrienergia tagasi ühe kuni kolme aasta jooksul,nende eluiga on aga vähemalt 30 aastat. Kõige parema, 14-protsendilise kasuteguriga monokristalsed silikaatpaneelid emiteerivad ühe kilovatt-tunni toodetud elektrienergia kohta 55 grammi kliimat soojendavaid gaase. Kivisöel töötav soojuselektrijaam toodab aga ühe kilovatt-tunni kohta peaaegu kilo süsinikdioksiidi.

Osade päikesepaneelide tootmisel kasutatakse keskkonnaohtlikke metalle, näiteks kaadmiumi, kuid ka siin on toksilised emissioonid 90–300 korda madalamad kui kivisöega köetaval elektrijaamal, kirjutavad teadlased ajakirjas Environmental Science Technology ilmunud artiklis.

Mida aeg edasi, seda efektiivsemaks päikesepaneelid muutuvad Fthenakise sõnul ei ole mingit põhjust, miks paneelid ei võiks kesta kauem kui 30 aastat.

Kui päikesepaneelid hakkavad tootma uute paneelide tegemiseks vajalikku elektrienergiat, ei saa keegi nende kraesse enam ka osakest soojuselektrijaamade tekitatud reostusest kirjutada ning numbrid muutuvad veelgi ilusamaks. „30 protsenti päikesepaneelide tootjate energiavajadusest saaks kergesti katta, arvestades nende käsutuses olevat kasutamata pinda, näiteks tootmishoonete katuseid,” ütles Fthenakis.

Fthenakis usub, et kui elektrienergia salvestamistehnoloogia areneb, võiks päikeseenergia katta suurema osa USA elektrienergiavajadusest. „Ka sada protsenti on täiesti võimalik,” ütles ta.