Biokütused – uus või unustatud vana

Diesel ise hukkus vahetult enne Esimest maailmasõda senini teadmata asjaoludel, kui ta laevareisil Belgiast Inglismaale ühel ööl kadunuks jäi.

Dieseli loodud mootor töötas maapähkliõliga ning oli mõeldud alternatiivina ebaefektiivsele aurumootorile. Dieseli mootor pidi lisaks aurumootorite asendamisele pakkuma farmeritele ja väiketööstusele võimalust monopoolse energiatööstuse haardest mööda hiilida.

Diesel ei toetanud oma kodumaa poliitikat maailmasõja eel ning oli vastu oma loodud mootorite kasutamisele Saksamaa laevastiku alustel. Selle asemel toetas ta hoopis Suurbritannia ja Prantsusmaa poliitikat ning huvitaval kombel kadus ta 1913. aastal olles teel Antwerpenist Harwichisse Inglismaal.

Ka USA suurtööstur Henry Ford kasutas algul autokütuseks mitte bensiini, vaid hoopis etanooli. Kanepiseemnetest tehtud õli pidas ta aga esmaklassiliseks kütuseks diiselmootorile. Turul hakkasid domineerima siiski naftast toodetud kütused ning nii on see siiani. Kindlasti on siin mitmeid põhjuseid, näiteks nafta odavus, kuid muidugi kasutati turu hõivamiseks kõikvõimalikke meetmeid, mõned vähem ja teised rohkem räpased.

Näiteks tekitati USA ühiskonnas hirm kanepi kasvatamise suhtes, väites, et see viib ulatusliku marihuaana tarvitamiseni. Kampaania oli edukas ning Ford pani biokütusetehase 1940. aastail kinni. Sõltuvus naftast ja teistest fossiilsetest kütustest oli täielik ning naftafirmadele kindlustatud üha paisuv turg.

Nüüd on aga biokütused taas moodi läinud ning kulutatakse suuri summasid, leidmaks kõige efektiivsemaid ja odavamaid viise nende tootmiseks. On huvitav paradoks, et biokütused olidki algselt diiselmootoris kasutamiseks mõeldud, kuid praegu kuuluvad nad hoopis alternatiivenergia kategooriasse. Kõik uus pidavat olema unustatud vana. Vähemalt biokütuste puhul tundub see tõepoolest nii. Täiesti võimalik, et ajalugu siiski keeratakse antud juhul tagasi ning biokütused hakkavad naftalt tagasi nõudma üha suuremat osa turust.

Tegelikult ei pruugi maisist ja teistest inimesele toiduks kõlbavatest taimedest valmistatud biokütused olla mõistlik lahendus kahanevate naftavarude asemel, sest toit kulub ilmselt ära üha suurema rahvaarvuga maailma nälja kustutamiseks. Istanduste rajamiseks aga võetakse maha vihmametsi ning hävitatakse looduslikku mitmekesisust. Seega on biokütustega seotud rohkelt probleeme ning paljud teadlased on nende laialdase kasutamise suhtes skeptilised või isegi kindlalt vastu. See aga veel ei tähenda, et järjekordset „marihuaanapropagandat” ning biokütuste mutta trampimist tuleks vaikides pealt vaadata. Minevikust tuleb õppida ning üks peamisi õppetunde seisneb selles, et valikud peavad olema langetatud parima võimaliku lahenduse kasuks, mitte selle kasuks, kes teist rohkem mustata jaksab.