Vaja uut töölepinguseadust

Teatavasti on EL seadnud endale üliambitsioonika eesmärgi: tõusta maailma kõige konkurentsivõimelisema ja dünaamilisema majandusega regiooniks. Olles 2010. (selle eesmärgi auditeerimise) aastale küllalt lähedal, peavad Euroopa liidrid paratamatult tõdema, et eesmärgist ollakse kaugel.

Praegu pole EL maailma juhtivates tööstusharudes kuigi mõjukas kaasarääkija. Esimene ja fundamentaalne probleem on eurooplaste vähene ettevõtlikkus. EL ei mängi märkimisväärset rolli uutel tehnoloogiatel rajanevates tööstusharudes. Euroopa ettevõtlusinstituudi andmetel sünnib 70 protsenti maailma tarkvaraarendusest USAs. Euroopas registreeritakse patente tuhande elaniku kohta kaks korda vähem kui USAs ja kümme korda vähem kui Jaapanis. Euroopa on võimeline tegema rahast teadmisi, kuid ei suuda teadmistest raha teha.

Teine ja otseselt esimesest tulenev probleem on ELi ettevõtete vähene innovatsioonivõime. Suurte korporatsioonide tasemel ei ole Euroopa mahajäämus USAst suur. Vahe Euroopa ja USA majanduse jõudluses tuleneb ennekõike väike- ja keskmiste ettevõtjate kümme korda väiksematest kulutustest innovatsiooni. Kolmas probleem on ülenormeeritud tööjõupoliitika.

Eesti valitsus ja riigikogu käsitlesid hiljuti ELi tööjõupoliitika dokumenti "Paindlikkuse ja turvalisuse ühiste põhimõtete poole: rohkem paremaid töökohti". Raamdokument tähistab Euroopa Komisjoni (EK) katset ELi heterogeenset tööpoliitikat vähegi harmoniseerida. ELi tööjõupoliitika konkurentsivõimetusel on kaks tahku. Ühest küljest ei võimalda paljude inimeste töö kasutada kõiki oma oskusi. Tihti räägitakse sellest kui majanduse ja hariduse haakumatusest. Teisest küljest on bürokraatlike takistuste ja iganenud arusaamade tõttu pretsedenditult palju neid, kes hoiavad kümne küünega kinni vanast töökohast, selle asemel et võtta vastu uusi väljakutseid. Konkurentsivõimeline majandus saab aga tekkida vaid siis, kui inimene leiab õige töökoha.

Keskne ideoloogia, mida EK täna liikmesriikidele eeskujuks toob, lähtub terminist flexicurity, mida võiks tõlkida kui paindturvalisust. Mis sellise nn kasskoer-poliitika sisu on? See lähtub otse Taani sotsiaaldemokraadist endise peaministri Paul Nyrup Rasmusseni elluviidud Taani töösuhete reformist: töösuhete lõpetamise lihtsustamine, aga vallandamiskompensatsioonide tõstmine. Rasmusseni joont nimetatakse ka kuldseks kolmnurgaks, mille küljed on paindlik tööturg, sotsiaalne kindlustatus ja aktiivsed tööturumeetmed. Loomulikult on tervitatav, et ELi liikmed vahetavad kogemusi, kui hästi on kellelgi mõnda tööjõupoliitika meetodit õnnestunud käivitada. Kuid laiemas pildis ei pruugi sellest kuigi palju kasu olla.

Eesti ees seisvates tööjõupoliitika valikutes on mitmed hädavajalikud sammud tänaseni astumata. Süsteemi on tublisti kaasajastatud aktiivsete tööturumeetmete kaudu (ennekõike täiend- ja ümberõpe), mis on saanud võimalikuks tänu Euroopa toetusrahale. Teisalt elame tänaseni iganenud töölepinguseaduse tingimustes, mis ei soodusta töökohtade loomist ega vanade kaotamist, ei võimalda organiseerida kaug- ega renditööd. Töölepinguseadus sisaldab hulgaliselt bürokraatlikke rudimente, millest tulenev halduskoormus võrdus eelmisel aastal Praxise uurimuse järgi 146,7 miljoni krooniga. Valitsusel on töölepinguseadusega riigikogu ette kavas tulla kuuldavasti 2008. a alguses. Miks mitte olla uusaegse ja ettevõtlust soosiva tööseadusandlusega eeskujuks tervele Euroopale.