Oma kodus kontvõõraks

Mida arvata peremehest, kes katab uhke peolaua, kuid mõne majalise jätab söömaaega vesise suuga pealt vaatama? Just säärase, kontvõõra kombel kohtlemise vääriliseks on valitsus eelarvet koostades pidanud omavalitsusi.

Järgmise aasta riigieelarve maht on tõesti aukartustäratav, kuid seda enam teeb muret, et kavandatavad kulutused ikka sinna sisse ära ei mahu. Nii et jutt alalhoidlikust eelarvepoliitikast ja ülejäägiga eelarvest on avalikkust eksitav. Ehkki, arvestades meie riigi tänast investeerimisvajadust ja reservides oleva raha tootlikkust, ei ole ma kindlasti ülemäärase reservidesse paigutamise pooldaja. Praegu on ilmselge, et valitsus sõna otseses mõttes hämab.

Väike tähelepanek - arvestades erakorralisest aktsiisitõusust saadavat 2,2 miljardit lisakrooni eelarvesse, tahaks küll küsida, et mis eelarve ülejäägist või puhvrist siin üldse rääkida saab?

Päris vaeslapse ossa on uues eelarves jäetud kohalik omavalitsus. Valitsus pole sisuliselt arvestanud omavalitsuste ettepanekuid tulubaasi püsivaks kasvatamiseks, edupartei täidab vaid oma valimislubadusi. Ilmselt ei raatsi riik kõigi omavalitsuste ees rahakotti lahti lüüa.

Tallinna lähivaldades tulumaks loomulikult kasvab, kuid kaugemates paikades on pilt teine: tasandusfondi maht ei suurene, kohalike teede remondiraha kasvab vaid läbi aktsiisitõusu ja ka sealt soovib valitsus osa oma suva järgi nn prioriteetsetele objektidele jagada.

Samuti jääb omavalitsuste tulumaksuprotsent selle aasta tasemele, mis omakorda on selge signaal, et omavalitsuste tulubaasi kasvule on tõmmatud pidurid. Peaminister kiitleb eelarve enneolematu kasvuga ja teatab omavalitsustele üleolevalt, et ärgu nad sellisest tõusust, enam unistagu. Tänavuse 27 protsendi asemel ongi kavandatav 16 protsenti. Üsna kindel, et omavalitsuste kulud kasvavad oluliselt rohkem.

Eriti küüniliselt mõjub hõiskamine, et 250 miljoniga ehitatakse uusi lasteaedu ja see olevatki omavalitsuste rahastamise üks põhialuseid. Kahjuks saab selle raha eest ehitada heal juhul ehk viis korralikku lasteaeda, ent isegi Rae ja Tartu vallas on neid rohkem vaja. See on ehe näide, et valitsus ei soovi näha omavalitsuste tulubaasi süsteemset ja terviklikku kasvu, vaid tegeleb n-ö nipsasjadega, mis paraku ei taga omavalitsuse pidevat ja ühtlast arengut.

Kui aktsiiside kiiret tõstmist põhjendati kevadel vajadusega pääseda eurotsooni, siis tänaseks on jutt esimesel võimalusel euroga ühinemisest unustatud. Nüüd kuuleme, et aasta siia-sinna, vahet pole. Ehk polegi, aga siis poleks maksnud ka rahvale valetada, et aktsiise tõstetakse eurokõlblikkuse saavutamiseks. Sedagi nippi oli vaja vaid valimislubaduste elluviimiseks ja eelarve täitmiseks. Eesmärk pühitseb abinõu, mis loeb siin, et sellega mängiti teadlikult trumbid kätte niigi suurenevale inflatsioonile.

Juba seetõttu ei maksa inimestel unistadagi elujärje paranemisest, sest kui üldine inflatsioon võibki püsida 8 protsendi piirimail, kallinevad reaalse ostukorvi osised tõenäoliselt kaks korda rohkem. Eriti annab see tunda n-ö viimaste tuludetsiilide inimestele ja pensionäridele, kelle kogu sissetulek läheb toidule ja eluasemekuludeks.

Kuigi eelarve kasv on enneolematu, teeb valitsuse raha- ja maksupoliitika kummalisel kombel meelehärmi nii lihtsale inimesele, kelle elatustase halveneb, kui ka ettevõtjale. Vastupidi ilusale jutule üldine maksukoormus ei vähene, vaid suureneb, ja ka tööjõuturul läheb ettevõtjal veel keerulisemaks. Üks õige peremees peaks aga hoolitsema, et tema majas, st riigis, kõigil käsi hästi käiks.