Miks raha eest ei saa õnne osta?

Ilmselt oli viga minna majandusteadlaste käest küsima: „Kas raha eest saab õnne osta?”. Majandusteadlaste huviobjektiks on ju olukorrad, kus inimesed üritavad midagi müüa ning selle eest võimalikult palju raha kätte saada. Või siis vastupidi: ostja huviks on maksta kauba eest võimalikult vähe. Mõlemal juhul oleksid inimesed õnnelikumad, kui neil oleks rohkem raha. Müüja saab rohkem, ostjale jääb rohkem, kirjutas Sharon Begley Newsweeki võrguväljaandes.

Niisiis: rohkem raha on parem kui vähem raha. Kui rohkem on parem kui vähem, seega toob rohkem raha kaasa rohkem rahulolu. Siit järeldab majandusteadlane: mida rohkem raha sul on, seda õnnelikum oled.

Harvardi ülikooli psühholoog Daniel Gilbert on kirjutanud, et psühholoogid on aastakümneid uurinud rikkuse ja õnne seoseid ning järeldanud, et rikkus muudab inimese õnnelikumaks, kui see rikkus aitab inimese viletsusest keskklassi. Sealt edasi ei suuda raha enam oluliselt õnnelikumaks muuta.

Suurenenud sissetulekud tekitavad ka suurenenud vajadusi ning alati on tunne, et maailmas on asju, mille omamine on absoluutselt hädavajalik. „ Majanduseduga on raske mõõta heaolu, sest materialismil võivad olla heaolule negatiivsed mõjud,” järeldasid Diener ja Seligman.

Kui rahaga ei saa õnne osta, millega siis saab? Vanaema soovitas hoida tervist ja sõpru, mitte raha ja asju. Diener ja Seligman väljendasid sama mõtet nii: kui põhivajadused on täidetud, põhjustab erinevusi rahulolus mitte sissetulek, vaid sotsiaalsed suhted või nauditav töökoht. Teised teadlased on siia lisanud muidki faktoreid: näiteks tunde, et elul on mõte, kuuluvustunne ning elu demokraatias, mis austab isikuvabadusi ja –õigusi.

Veerhoveni sõnul ei peaks riik, mis soovib parandada oma elanike rahulolu, mitte paigutama raha majanduskasvu, vaid pigem poliitilistesse lahendustesse, mis edendavad head juhtimist, vabadusi, demokraatiat, usaldust ning turvalisust.

Kuigi raha eest ei saa õnne osta, kehtib see lause tagurpidi pööratuna: õnne eest saab raha. Noorukid, kes on hinnanud end õnnelikuks, teenivad aastaid hiljem rohkem, kui need, kes hindasid end noorukieas õnnetuks. Ilmselt muudab rahulolutunne inimese loovamaks, initsiatiivikaks ning ergutab jooni, mis aitavad rohkem teenida. Rahulolevad inimesed abielluvad suurema tõenäosusega ning nende abielu tõenäoliselt püsib. Samuti püsib nende tervis parem. Nii abielu kui hea tervis muudavad inimesed õnnelikumaks.

Niisiis tundub nii meil kui lääneriikides lokkav töökultus täiesti totter: aina rohkem tööd ja nii aastakümneid. See, mis tundub üksikisikule totrana, on riigi majandusele ülioluline. Mida rohkem raha, seda rohkem kasvab majandus, seda rohkem saab tarbida. Gilbert võtab selle kokku nii: „Majandused suudavad kasvada ja õitseda vaid siis, kui inimesed lasevad end petta mõttest, et rikkuse loomine aitab neil saada õnnelikumaks. Majandus kasvab, kui inimesed pingutavad, aga inimesed pingutavad vaid iseenda õnne nimel. Seega on hädavajalik, et inimesed usuks, et tootmine ja tarbimine on võti isikliku rahulolu juurde.” Niisiis: kui soovid teha midagi oma riigi majanduse heaks, unusta kõik eelloetu selle kohta, et raha eest ei saa õnne osta.