Itaalia võitlushärja sihikul

Esmakohtumine Gallardoga võtab arvatavasti paljudel jalad nõrgaks. Ausalt öeldes valitses prooviautode ümber suur vaikus, sest kõik olid omaette ja keerutasid peas erinevaid mõtteid. Peamine, mida meeste silmadest lugeda võis, oli - ma saan sellega sõita, ma saan sellega sõita… Et välimusest kogu pilti saada, on vaja ikka mitu korda vaadata. Auto katus võib ju ainult kubemeni ulatuda, kuid vaatepilt on seda võimsam. Tegelikult on asi väheke teine, kui loodaks või pigem kardaks. Kõik on nimelt märksa tsiviliseeritum. See on kindlasti Lamborghini uue konservatiivse omaniku Audi süü, et autod mõistlikuks on muutunud. Ma ootaks nii segaselt tootjalt nagu Lamborghini, et uksed avanevad üles, tagatiib on taevani, auto käivitamiseks tuleb itaaliakeelseid issameiesid lugeda, kuid ei midagi sellist. On tunda suure Saksa isa näppe ja seda mitte ainult inimlikust olekust, vaid ka detailidest. See on Itaalia superauto ja ma ootan välimuselt, et selle oleks joonistanud mõni kümneaastane poiss ja see auto oleks ise totaalselt ebapraktiline ning meie oludeks täiesti kõlbmatu. Õnneks pole kumbki ootustest tõsi, sest jooned on puhtad ja tunda on itaallaste puhast maitset ning auto on täiesti kasutatav igal pool.

Sisu oli minu proovitud Superleggera eriversioonil, millel tavalisest kümme hobujõudu rohkem ja auto ise sada kilo kergem, üdini sportlik. Uksepaneelid olid süsinikust, iste sügav korv, turvavöö asemel võidusõidu traksid ja lisaks kõigele vaatas istme tagant otsa rauast turvakaar. Istemesse saamine pole just suur probleem, kuid vöödega jauramine on tõsiselt tüütu. Pigem sobiks sinna autosse ikka kallis ülikond, kui teksades võidusõiduentusiast, kes ringraja tarvilise nännita ei suuda ka tänaval olla. Teisest küljest - kui sul on selline auto, siis ega sa ju sellega päevast päeva paaruta, ikka enda meelte rahustamiseks vabal ajal. Siis võib vööd küll ümber tõmmata ja vajadusel ka mõnelt rajalt läbi käia.

Kui nüüd keegi arvab, et kõik nupud olid käe-jala juures ja arusaadavad, siis ei ole see üldsegi nii. Vähemalt automaatkastil selget valitsat ei ole ja nupud on siin-seal armatuuril. See pole ebamugav, lihtsalt tahab harjumist. Nii mõnedki jubinad tunduvad autos tuttavad. Ajakirjanik mu sisemuses üritab meenutada, millises Audi mudelis need täpselt olid, kuid kärtsult käivituv mootor vaigistab väikse kriitiku mu sees.