Maa võib siiski alles jääda

Kunagi oli V 391 Pegasi täpselt selline täht nagu meie Päike. Ta arenes ning sai vanaks, tuumas lõppes vesinikkütus. Tähekoor tõmbus kokku ning seejärel põles täht edasi heeliumi baasil. Protsessi käigus suurenesid tähe mõõtmed umbes sada korda. Teadlased ennustavad, et Päikesega juhtub sama, kui vesinik umbes 5 miljardi aasta pärast otsa saab.

Mingi aja jooksul muutub punase hiiu välispind planetaarseks udukoguks ning sinna, kus oli kunagi tähe tuum, jääb alles tihe tähelaip, mida nimetatakse valgeks kääbuseks.

Teadmata põhjustel laiendas V 391 Pegasi oma väliskihti veel enne, kui tähetuumas oli hakanud sulama heelium. Niisiis ilmus koore alt veel välja üsna kompaktne täht, mis polnud lõplikult surnud. Arvatakse, et vaid kaks protsenti tähtedest, mis jõuavad punase hiiu faasi, teevad läbi samasuguse katastroofilise massikaotuse nagu juhtus V 391 Pegasiga.

"See täht on erandlik, sest 98 protsenti tähtedest ei kaota punase hiiuna nii palju oma massist, neist ei saa alamkääbuseid," ütles Silvotti. "See on väga eriline arengusuund."

Veelgi kummalisem - V 391 Pegasi pulseerib, muutudes mõneks minutiks heledaks ning siis uuesti tuhmiks. Neid pulsivahemikke on seitsme aasta jooksul täpselt jälgitud ning selle töö jooksul leidis Silvotti rühm tähesüsteemis suure gaasplaneedi.

"See on esimene planeet, mis on leitud tähe juurest, mis on läbinud punase hiiu faasi," ütles Silvotti. Planeedi mass on umbes kolm Jupiteri massi ning ta tiirleb tähe ümber umbes 1,7 astronoomilise ühiku või 255 miljoni kilomeetri kaugusel, niisiis pisut kaugemal, kui Marss Päikesest. Üks astronoomiline ühik on Päikese ja Maa vaheline kaugus.

Teadlased oletavad, et V 391 Pegasi punase hiiu faasis oli tähe ja planeedi kaugus umbes üks astronoomiline ühik. Võimalik, et planeet jäi alles seetõttu, et V 391 Pegasi koor paiskus liiga vara laiali, aga selle oletuse kinnituseks on vaja leida veel teisi samasuguse protsessi läbinud tähti.

"Kui meil õnnestub leida veel tähti, millel on planeete, siis võib arvata, et planeedil oli mingi roll selles, et täht oma massi kaotas," ütles NASA Amesi uurimiskeskuse astronoom Jonathan Fortney. "Siiamaani pole meil aga kindlust, miks nii juhtus."