Absurdimajanduses tuleb krahh viiteajaga

Või maailma aktsiaturud. Kui varem tähendas aktsiaturule investeerimine seda, et omandasid osa ettevõttest ja said ka ettevõtte kasumist oma osa dividendide näol. Kuidas ka ettevõttel läks, olid kogu aeg firmast ühesuguse osa osanik, piltlikult öeldes - olgu selleks osaks või raamatupidaja arvuti klaviatuur.

Praegu nimetatakse aktsiaturgu rikkuse tekkimise ja rikkaks saamise kohaks. Mõne suurettevõtte aktsia paaridollarilise hinnatõusu puhul loeme, kuidas firma väärtus kosus mõne miljardi dollari jagu. Ja kui toimub igakevadine korrektsioon, siis olevat maailmas miljardeid dollareid õhku haihtunud. Kuhu haihtunud? Kas siis aktsionär ei ole enam selle firma ühe arvuti klaviatuuri omanik. Kas ta ei saa enam osa kasumist?

Börsile minek tähendab omanikele firma müümist 20-30- või isegi 60kordse aastase kasumiga. P/E suhet 15 peetakse odavaks. Välja on mõeldud ilus termin - kasvuaktsia. Samas hüppaks pea iga firma omanik õnnest lakke, kui tal õnnestuks oma firma maha müüa 10-15kordse aastakasumiga.

Raha hulk suureneb maailmas ennekuulmatu tempoga. Arglikumad riigid suurendavad seda u 10 protsenti aastas (EL, USA), enamik u 20 protsendi ringis (Venemaa, LAV, Hiina). Julgeks muutus Zimbabwe, kus raha hulga suurenemine mais viis inflatsiooni 11 000 protsendini. Kui majandus kasvab 3-4 protsenti, siis milleni viib pidev rahapakkumise kasv. Selle üle tasuks mediteerida.

Inflatsiooni, mis on alati olnud inimeste vara hävitaja, peetakse mõõdukal kujul majanduse toetajaks. Aga kelle arvelt ta toetab? Nende arvelt, kes on raha tulevikuks säästnud ja siis tunduvalt vähem osta saavad kui varem. Kui 19. sajandi keskpaiga Inglismaal pärandas isa pojale 5000 naela, sai poeg arvutada, mitmeks aastaks raha jätkub. Ka 50 aastat hiljem oli raha ostujõud sama. Praegu peetakse normaalseks, et raha ostujõud väheneb poole võrra iga 7 aastaga. Raha, mis on olnud läbi aegade väärtuse säilitaja, on muutunud kaubaks, mida ostetakse ja müüakse. Meile tundub see normaalne.

Kinnisvaras paistab absurdsus kõige paremini silma, seetõttu on seda teemat kõige rohkem puudutatud. Kui võrrelda asjade hindu (kinnisvarahinna suhet keskmisesse palka kui m2 hinna suhet nt piimaliitrisse), on kinnisvara tõusnud võrreldes teiste kaubagruppidega üle kolme korra.

Mõned ennustavad hinnatõusu jätkumist. Aga tavaloogika annab meile kaks võimalust. Esiteks kukuvad kinnisvara hinnad krediidimulli purunedes endistele tasemetele või isegi madalamale. Teiseks (minu arust tõenäolisem), muud hinnad tõusevad ka kolm korda ja inflatsioon läheb järgmisele ringile. Lõppes 1990ndate alguse aeg, kus kolmetoalise korteri sai osta 3500 dollariga, lõpeb ka praegune olukord.

Kuhu läheb pensionifondidesse investeeritud raha? Kas kuhugi, kust selle pensionipõlves kindlasti kätte saab? Ei, see muutub pangas bitiks ja elektriimpulsiks.