Vene võimud läksid moslemite varipanganduse kallale

Erinevalt Lääne analoogidest (näiteks Western Union) põhineb võrk usaldusel, mitte ametlikel dokumentidel. Paljudes riikides peetakse iidsete traditsioonidega hawalat väga ohtlikuks, kuna ka terroristid võivad selle kaudu raha liigutada palju ning kuhu tahes. Jälile jõuda ning kahtlustatavate süüd mustades ülekannetes ning rahapesus tõestada on peaaegu võimatu. Hawala reklaamid ilmuvad varjatud kujul isegi ajalehtedes sarnaselt prostitutsiooni või uimastite varjatud reklaamiga.

Süsteem levis laiemalt üle maailma 20. sajandi keskel. Näiteks soovib võõrtööline Euroopast saata koju perele raha N linna kusagil keset Aasiat. Esimese variandina võib ta pöörduda mõne rahvusvahelise rahasiirdamise ettevõtte poole, kus ta peab tõendama oma tulusid, ootama ülekandmist mitmeid päevi või isegi nädalaid ning maksma 20% teenustasuks.

Teine variant on otsida üles hawala keti liige, anda raha tema kätte ilma igasugu paberiteta ja seega riskida kogu rahaga. Päeva-paariga jõuab raha ka kaugeimasse Kesk-Aasia kolkasse. Komisjonitasu on seejuures märksa väiksem, ainult mõned protsendid. Siinjuures sõltub asi sellest, kui palju hawala osaline inimest tunneb ja milliseid soovitusi, muidugi mitteametlikke, on tema kohta saanud. Hawala suudab niivõrd operatiivselt toimida tänu üle maailma väga arenenud võrgustikule. Võrgusisesed suhted arenevad usalduse ja otsearvelduste põhjal, dokumentatsiooni sisuliselt ei ole. Seega on ka õiguskaitseorganitel midagi tõestada väga raske.