Investorid on dilemma ees

Kõige selgemalt võib mainitud arengute mõju näha kinnisvaraturul. Kuni 2005. aastani Eestis kiiret edu kogenud investorid asusid ruttu vallutama Läti ja Leedu pealinnade turgusid, mis uute investeeringute mõjul kosusid kiiresti ja ületasid Riias mõni aeg tagasi oma hinnatasemelt Tallinna.

Lääneriikide aastakümnete pikkusele kogemusele tuginedes peaks keskmine töötaja suutma oma kuupalga eest osta ühe ruutmeetri elamispinda. Tallinnas kehtis see viimati veel 2002. a. Analüütikute hoiatustele vaatamata on nõudlus ja selle mõjul ka hinnad turul jätkanud kasvu ennaktempos, ületades sobilikku näitajat tänaseks üle kahe korra. Lätis muudavad keskmise palga väiksus ja elamispindade veelgi kõrgem hind suhtarvu Eestist omakorda kõrgemaks. Arenevatel turgudel nagu Bulgaaria, Rumeenia või Gruusia on elanike madala sissetuleku tõttu sama koefitsient müstilistes kõrgustes, Venemaa suurlinnadest rääkimata (isegi reaalset, mitte statistilist keskmist palka arvestades).

Mida peaksid investorid sellest järeldama? Üks võimalus on jätkuvalt kinni hoida aastakümnete pikkusest kogemusest ja hoiduda ülehinnatud arenevatele turgudele investeerimisest. Selle strateegia järgijale jääb tänases turusituatsioonis paraku vaid statisti roll. Teine võimalus on leppida muutunud olukorraga ning liikuda kaasa investorite lainega. Isegi harjumatult kõrgelt hinnatasemelt sisenedes on tõusvalt turult võimalik kasumit teenida.

Kahtlemata on aeg liiga varane, et hakata tegema põhjapanevaid järeldusi investeerimiskeskkonna muutuste kohta. Selleks peaks hinnatasemed arenevatel turgudel vähemalt kaks-kolm aastat stabiilsetena püsima. Seni pole aga aktiivsel investoril teha muud, kui heita kõrvale investeerimise tavatarkus ning usaldada oma sisetunnet.