Kui Reformierakond võitis, siis kes kaotas?

Seda enam, et Eesti rahvas selle monumendi teisaldamisest eriti ei unistanud. Õigemini: tundis vaid leiget huvi. Valitsuse ametisse astumise puhul läbi viidud Emori küsitlus näitas, et inimesi huvitab kõige enam noorte, noorte perede ja iibeküsimuste lahendamine. Pronkssõdur skooris eestlaste silmis koguni viis korda vähem toetushääli!

Kindlasti võitsid sellest konfliktist aga Moskva "pistrikud" ja sõjaõhutajad, st need poliitikud, kellele terav vastasseis ühe väikese naabriga enne valimisi marjaks ära kulub.

Sealsete poliitikute vahel näib käivat lausa võistlus selle peale, kes suudab Eesti kohta halvemini öelda. Vastane on leitud. Tuleb tõdeda, et oleme ka ise sellise olukorra kujunemisele tublisti kaasa aidanud.

Mäletate president Ilvese hoiatusi juba pool aastat tagasi. 16. novembril 2006 kirjutas Ilves Päevalehes, et Moskva lausa ootab pronkssõduri seadust. Ilves selgitas: "Praegu tahetakse Moskvas tegelikult väga, et see seadus läbi läheks." 2. veebruaril 2007 ütles Ilves Postimehele: "Oleme jõudmas olukorda, kus Eesti ise jagab oma oponentidele padruneid meie enda pihta tulistamiseks." Ma ei usu, et Reformierakonna liidrid Postimeest ei loe - peab ju Urmas Paet Postimehe venekeelset versiooni koguni valitsuse propagandakanaliks. Tõsi, ma ei usu, et Postimehe vene väljaanded selle määratlusega nõus on.

Nüüd söandab Ilves neid ütlemisi meelde tuletada ja kinnitab, et tema on monumendi teisaldamise suhtes alati olnud skeptiline. See on praeguse hüsteeria tingimustes vapper tegu. Tõsi, Keskerakond ei toetanud Ilvest presidendivalimistel. Aga me olime enne presidendivalimisi ning oleme ka nüüd täiesti nõus presidendi tasakaalukate seisukohtadega Tõnismäe konflikti suhtes.

Pean tunnistama, et viimase aastaga on muutunud minu arvamus kahest Eesti poliitikust - Ilvesest ja Ansipist. Ilves on hoolimata oma ignorantsusest osutunud targemaks ja kaugelenägevamaks, kui ma ootasin. Ansip aga, kelles ma lootsin näha ehedat demokraatlikku Tartu vaimu, muutub üha sarnasemaks Charlie Chaplini "Suure diktaatori" peategelasega. Ma ei ole ennast kunagi pidanud suureks inimestetundjaks, aga selle mehega läksin ma eriti alt.

Minu asemel asus nüüd aga Ansipi kaitseks välja Venemaa Riigiduuma delegatsioon. Pole ju eestlase hingele midagi mõjuvamat kui naaberriigi võimumeeste üleskutse meie peaminister maha võtta. Rohkemat pole vajagi, et Ansipit üleval hoida, vähemalt sügiseste Riigiduuma valimisteni Moskvas. Venemaa tegi Ansipile tõelise kingituse.

Ükski vastasseis pole igavene, ühel päeval tuleb ka eesti ja vene poliitikutel saavutada omavaheline kompromiss. Selle hind tuleb märksa kõrgem, kui oleks olnud enne 26.-28. aprilli sündmusi. Toompea kuluaarides räägitakse, et selleks hinnaks võib olla leppimine Vene-Saksa gaasijuhtmega Eesti territoriaalvetes.