Miks Venemaa nii käitub?

Seda küsis minult mõni päev tagasi üks lääne kõrges välispoliitilises ametis tuttav. Poliitikuna saab ta aru, et oponendil võivad olla huvid, mis on tema omadega vastandlikud. Kuid mida tahab oma praeguse kampaaniaga saavutada Venemaa? Kas ta tõesti ei saa aru, et kokkuvõttes nõrgestab ta nii vaid oma positsioone ning võitjaid sedalaadi kemplemises ei ole. Ega ma osanudki küsijale midagi põhjapanevat vastata, vastust on asjata otsinud targemadki pead. Venemaa käitumismotiivid on endiselt mõistatus.

Mõni asi on siiski selge. Kuna Venemaal ei eksisteeri avalikku arvamust - kui mõni lühike ajalooperiood välja arvata -, siis on Eesti-vastase kampaania näol tegemist riikliku ettevõtmisega. On naeruväärne väita, et Eesti saatkonda piiravatel noortejõukudel ega Eesti pihta suunatud kübersõjal pole Kremliga mingit pistmist.

Mõni analüütik on oletanud, et Eesti käib Venemaale lihtsalt närvidele. Kuidas on võimalik, et mingi kääbusriik polegi suurest ja vägevast Venemaast eraldudes kokku varisenud, vaid kadestamisväärselt edukalt hakkama saanud? Eesti pole hoolinud Vene toest ning liikunud otsustavalt läände, pääsedes nii NATOsse kui ka ELi. Siinsed venelased elavad paremini kui venelased Venemaal ega mõtlegi ajaloolisele kodumaale tagasi pöörduda.