Osooniauk suurem kui eales varem

Osooniaugu suurus muutub perioodiliselt vastavalt aastaaegade vaheldumisele.

2006. aasta sügisel oli osooniauk suurem kui kunagi varem alates instrumentaalsete mõõtmiste algusest. Mis siis toimub? Kas 1987. aastal mitte ei sõlmitud Montreali protokoll – rahvusvaheline kokkulepe, mis seadis piirid osooni hävitavate klorofluorosüsivesinike ehk freoonide (CFC) õhkupaiskamisele?

Erinevalt segasest ja palju vaidlusi põhjustanud kliima soojenemisest, ollakse osooniaugu tekkepõhjuste ja olukorra parandamiseks ettevõetavate sammude osas küllaltki üksmeelsed. Ilma osoonikihita oleks elu Maal võimalik vaid ookeanisügavustes, sest osoonita oleksime Päikese UV-kiirguse ees täiesti kaitsetud.

Nii osooni teke kui ka hävimine on looduslikud protsessid. Osoon tekib mono- ja dihapniku ühinemisel. Monohapnik tekib, kui Päikeselt lähtuv kiirgus lõhub kahest hapniku aatomist koosneva stabiilse molekuli kaheks hapniku radikaaliks (paardumata elektroniga väga reaktsioonivõimeline osake). Samuti Päikeselt lähtuva kiirguse mõjul laguneb ka osooni molekul aja jooksul mono- ja dihapnikuks. Nende osakeste ühinemine tekitab aga jällegi uue osooni molekuli.

Seega peaks protsess olema tasakaaluline ning osooni kontsetratsioon aastate lõikes püsiv. Tegelikkuses on aga mitmeid katalüsaatoreid, mis osooni hävimisele kaasa aitavad. Üheks oluliseks inimtekkeliseks katalüsaatoriks ongi freoonidest vabanenud kloor, mis osooni molekuliga reageerides selle lõhub, et seejärel endisel kujul vabaneda. Selline tsükkel võib põhimõtteliselt jätkuda tuhandeid kordi ehk niikaua, kuni vastav kloori aatom seotakse mõnesse teise ühendisse.

Ülalkirjeldatud mehhanism tehti teadlaste poolt kindlaks 1970. aastail. Hirm osoonikihi hävimise ees pani tookord maailma suuremad riigid otsustavalt tegutsema ning 1987. aastal jõuti kokkuleppele tollal tööstuses laialt kasutatud freoonide tootmise lõpetamise osas.

"Ma arvan, et me oleme praegu selles etapis, kus asjad hakkavad vaikselt paremuse poole liikuma," ütles NASA atmosfääriteadlane Michelle Santee. Kuid miks siis osoonikiht endiselt rünnaku all on, kui Montreali protokolli ometi suur edu on saatnud?

Asi on lihtsalt selles, et kloor, erinevalt paljudest teistest kemikaalidest, on atmosfääris väga püsiv. Ta ei saja happesademetena kiirelt maha, nagu näiteks väävel, vaid jääb inimkonda kollitama veel pikkadeks aastakümneteks.

Vaatamata sellele, et esineb veel aastaid, kus osoonikiht on kehvas seisus, on uudised selles vallas siiski üldjoontes head. Viimase kümnendi jooksul on osoonikihi olukord olnud enam-vähem stabiilne või isegi pisut paranenud. Edasine progress sõltub aga peamiselt sellest, kas ja kui kindlalt sõlmitud kokkuleppeist kinni peetakse.

Loe ka teisi Novaatori uudiseid.